Rein Oja Henrik Kalmeti kriitikast repertuaariteatri suunas: Eesti teater on mõnusalt mitmekesine ja igaühel on oma koht

11. aprillil Postimehe veergudel ilmunud intervjuu näitleja Henrik Kalmetiga ajas teatrimaailma kihama. Kalmet kritiseeris teravalt Tallinna Linnateatrit, mille truppi ta isegi kuulub. Eesti Draamateatri juht Rein Oja kõige Kalmeti öelduga päri ei ole, ent mehe öeldut otseselt hindama ei kipu.

"See on tore, et ta ju Draamateatrit seal positiivselt mainib, ma ei pea vajalikuks tema mõtteid kommenteerida, kas meeldib või ei meeldi. Kired on teatris ikka olnud, ma ei näe seal midagi erilist," sõnas Oja Publikule antud intervjuus.

Küsimusele, kas tema meelest on repertuaariteatri aeg läbi, vastas mees: "Ei, ma ei usu nii, kindlasti on igale teatrile vaatajaid ja ma ei arva, et see päris nii on. Aga teatri siseelu tundmata ei saa ma seda väljendust öelda õigeks ega valeks."

"Eesti teater on mõnusalt mitmekesine ja igaühel on oma koht. Ma arvan, et igalpool on võimalus. Teater saab kindlustada hea keskmise, kas sünnib ime või läbikukkumine, on tegijate kätes, kahjuks. Või Jumala kätes," lisas ta ja tõdes, et teatri vorm ei sätesta kuidagi, kumb võiks parem olla – kas repertuaari- või projektipõhine teater.

"Teatud mõttes on repertuaariteater väga hea, et näitlejatel on samaaegselt võimalik teha eripalgelist tööd. Samal ajal projektikesksel teatril võimalik käiata ühte ja sama etendust järjest. See kumb kokkuvõttes parem on, ei ole kunagi reegel, mõlemal on oma võimlused," jätkas ta ja täiendas, et mitmekesisus on hea ning oluline.

Kalmeti intervjuus on mees välja toonud tõiga, et Elmo Nüganen Tallinna Linnateatri peanäitejuhina tegelikult seda tööd justkui ei tee ning seevastu lavastab Diana Leesalu kuuest etendusest aastas tervelt kaks. Oja on mõningaid Leesalu lavastusi ka näinud. "Ma olen üldiselt väga sõbralik teatrivaataja ja enamuse asjadega olen rahul."

"Arvan, et ruumi on igasugusele teatrile. See maastik ongi väga mitmekesine, see on tore," lisab ta veel teatrimaailma mitmekesisuse kaitseks.

Küll aga nõustub Oja Kalmeti välja toodud palgasuurusega. "Kahjuks on see nii, et üheski riigis ei ole võimalik ainult piletituludest ära elada, seda on isegi tõestanud Ameerika Ühendriigid. Seal ei abista riik, vaid erainvestorid, aga teater on kallis."

"Kindlasti on võimalik ühe monoetendusega, mis on piisavalt naljakas, ajada kiiresti mingi raha kokku," lisas ta. Teatritrupi suurus oleneb Oja sõnul suuresti mahust. "Küsimus ons elles, et NO99 teatris on väiksem trupp, aga neil on ka vähem uuslavastusi ja etendusi. Draamateatris, kus on aastas üle 500 etenduse on kindlasti vaja suuremat truppi kui no-s kus on 200 etendust," täpsustas Oja vastuseks Kalmeti väitele, et suurte truppidega teatrites istuvad osad näitlejad suuresti tühja.

"Me kõik püüdleme ideaali poole, aga meie arvamus ideaalist on erinev," tõdeb teatrijuht lõpetuseks.