Miks on välja mõeldud naised ja mehed?

Marta-Liisa Talvet

Me elame ajal, mil ühiskond liigub aina suurema avameelsuse suunas. Teemad, mis kunagi on olnud tabud, on nüüd avameelse diskussiooni keskmes. Veel enam, väärtusi ja olukordi, mida on varasemalt peetud loomulikuks ja iseenesestmõistetavaks, seatakse nüüd küsimuse alla. Miks on see nii?

Kuigi õpetus ideedest pärineb juba Platonilt ning inimese ja maailma — subjekti ja objekti — suhet, on alati peetud üheks olulisemaks filosoofiliseks küsimuseks, on tänapäeval see küsimus tunginud ühiskondlikkuse sfääri ning läänelikus ühiskonnafilosoofias ja antropoloogias on aina tugevnev arusaam, et me elame maailmas, mille oleme ise loonud. Meid ümbritsevate objektide väärtus sõltub sellest, kuivõrd me millegi väärtusesse usume. Ja nii kaua, kuni me usume ning ei küsitle oma uskumusi, elame automaatselt varem kujunenud väärtuste süsteemis. On palju väärtusi, mis on meile head ja kasulikud ning mida peame õiglaseks. Paraku eksisteerib ka väärtusi, mis ei ole kõigile kasulikud ning ohvriks jääb enamasti nõrgem osa ühiskonnast. Demokraatia võimalikkuse eeltingimuseks valmidus seada kinnistunud arusaamu küsimuse alla. Seekord küsitlegemgi naiselikkust ja mehelikkust kui nähtusi, mis kannavad endas varjatud arusaamu (või hoopis arusaamatusi!).
Filosoof Judith Butler on seisukohal, et sugu on sotsiaalne konstruktsioon. Sarnaselt Simone de Beauvoir’ile arvab ta, et naiseks ei sünnita, vaid saadakse: meie sugu omandab tähenduse tänu sellele, kuidas teised inimesed meid algusest peale kohtlevad ning millise rolli järgi me käituma hakkame. Kui näiteks sünnivad erisoolised kaksikud, võivad nad käituda täpselt samamoodi, kuid täiskasvanud tõlgendavad nende liigutusi erinevalt. Pole tarvis eitada bioloogilist sugu, kuid selle seosed sotsiaalse rolliga on suuresti inimeste enda konstrueeritud ning seega on tarvis küsida, milleks sääraseid soorolle tarvis on? Mina usun, et demokraatlikus ühiskonnas ei olegi.
Üks stereotüüpe, mis mõjutab just noorte elukutsevalikut, on levinud arusaam, et meesterahvastel peaks olema ja ongi rohkem tehnilist taipu kui tütarlastel. Mulle jääb aga arusaamatuks, miks need kaks omavahel seotud on. Kui poisslaps juhtub olema tehniliselt taiplik, milleks on vaja siduda seda faktiga, et ta on poiss? Miks on meil vaja maailma seletada soorollide kaudu?

Eesti ühiskond seisab kahe mõjusfääri vahel, mis on tingitud kultuurilisest pingeväljast, milega me seotud oleme. Ajaloost vaatab meile vastu füüsilisel võhmal põhinev agraarühiskond, kust alles võrdlemisi hiljuti on välja kasvatud läänelikuks demokraatlikuks riigiks. Talupojaühiskonnas jaotati rollid füüsilise võimekuse järgi. Teiselt poolt mõjutab meid lääne kultuur, milles meessugu on kaua olnud võimupositsioonil. Nii kristlik kirik kui Vana-Kreekast pärinev demokraatia, mis on lääne kultuuri alustaladeks, on “teise sugupoolde” suhtunud ignorantselt, kui mitte represseerivalt. On mõistetav, miks eestlastel on raske vastu seista sotsiaalsetele mõjutustele nii läänelikust ajaloost kui agraarsest taustast. Siiski tuleks seda teha. Inimese roll maailmas on muutumas, meie ellujäämine sõltub üha enam vaimsetest kui füüsilistest võimetest. See, mis soost on keegi, ei saa olla argument tema tööalasel valikul või tema tõsiseltvõetavusel oma eriala spetsialistina või lihtsalt inimesena.

Eestis on kõrgharidusega naisi rohkem kui kõrgharidusega mehi ning madalama haridustasemega mehed saavad siiski rohkem palka. Mulle tundub, et põhjused peituvad tihti naistes endas või õieti selles, kuidas tüdrukuid kasvatatakse, nii kodus kui koolis. Tüdrukute puhul nähakse voorusena tagasihoidlikkust, kohusetundlikkust ja teistega arvestamist, samas kui poiste puhul julgustatakse teatud riskide võtmist ning vastuhakkamist autoriteedile. Mina tajun oma klassiski seda, kuidas just poiste seas on inimesi, kelle isiklik ruum on palju suurem kui tüdrukute või vaiksemate poiste oma. Poisid viskavad tunnis valjuhäälselt nalja, hoolimata sellest, kas nad kedagi segavad, olles enamasti kindlad oma huumorimeeles ja karismas. Tüdrukute puhul on näha märkuste poetamist vaid pinginaabrile, samuti ei julgeta avalikult oma arvamust avaldada, ikka kommenteeritakse vaikselt pinginaabrile.
Samad mustrid kehtivad ka töömaailmas. Mehed julgevad küsida rohkem, sest nad hindavad oma väärtust ise kõrgemaks. Naistele on nii kodus kui koolis sisendatud teistsuguseid väärtusi: alalhoidlikkust, alandlikkust, ettevaatlikkust. Selline väärtuste erinevus on ilmselge jäänuk ajaloost, kus mehed tegid seadusi vastavalt oma jõupositsiooni mugavusele. Ajad on aga muutunud ning ma loodan, et väärtuste lõhed saavad ka ajapikku ühtlustatud. Ma ei arva aga, et lahendus oleks see, kui kõik tüdrukud äkki hakkaks kalduma riskikäitumisele või vastupidi, poisid ei julgeks enam nalja teha. Arvan, et ideaal oleks kesktee, kus mõlema sugupoole puhul hinnataks nii julgust kui kohusetunnet väärtusena ning need väärtused ei oleks naelutatud soo külge, vaid erineks sõltuvalt indiviidist ja tema eripäradest.
Kokkuvõttes võiks Eesti olla teel soolise ebavõrdsusest soorollide hajumise poole. Nagu kõiki väärtusi, on ka “naiselikkust” ja “mehelikkust” tarvis küsitleda ning kaaluda, kas selliseid mõisteid on üleüldse ühiskondlikus elus tarvis. Üleskasvades võtame tahes-tahtmata omaks selle väärtussüsteemi reeglid, kuhu oleme elama sattunud, kuid meie ülesanne elus võiks olla olemasolevate väärtuste küsitlemine ning probleemide põhjuste ja lahenduste väljaselgitamine.

Konkursist:

Õpilaste võistlustööd pidid käsitlema soolise palgalõhe vähendamise võimalusi, selle seost sooliste stereotüüpidega, naiste ja meeste käitumist, võimalusi ja palka mõjutavaid soorolliootuseid tänapäeva ühiskonnas, kasvatuse ja hoiakute mõju erialavalikutele või muud soolist võrdõiguslikkust ja soolist palgalõhet puudutavat probleemi.

Konkursile laekus ligi 50 tööd, sealhulgas esseed, luuletused ning laul. Noored tõid palgalõhe põhjustena välja eelkõige soolisi stereotüüpe, millega puututakse kokku nii koolis, kodus kui meedia vahendusel. Läbivaks teemaks oli naiste ja meeste tegelike omaduste ja vajaduste ning iganenud soorollide vastuolu tänapäeva ühiskonnas. Võistlustöid hindas kolmeliikmeline žürii koosseisus Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse poliitika juht Agnes Einman ja võrdsuspoliitikate peaspetsialistid Kaisa Knight ja Hannaliisa Uusma.

Žürii valis välja viis parimat tööd, mis on kõik esile toodud võrdsetena.
- Stereotüüpide muutumine. Saskia Vunk. Hugo Treffneri Gümnaasium, 12. klass
- Miks on välja mõeldud naised ja mehed? Marta-Liisa Talvet. Hugo Treffneri Gümnaasium, 12.klass
- Soolised stereotüübid ja nende mõju. Rasmus Rammo. Tallinna 21. Kool, 12. klass
- Miks on sooline ebavõrdsus ühiskonnas ikka veel nii visa. Marilyn Loomets. Tallinna 21. Kool, 12. klass
- Soostereotüübid kui toimetulekumehhanism. Grete Sirge. Jaan Poska Gümnaasium, 12. klass

Kõik võidutööde autorid pälvivad 100 eurot auhinnaraha.