"Naist nähakse abitu olendina, kes igasuguse füüsilise pingutuse ees tagasi kohkub, ja kelle eest tuleb kõik ära teha?"
10. aprillil tähistati Eestis võrdse palga päeva. Selleks, et soolisele palgalõhele, aga ka teistele meeste ja naiste võrdseid õigusi, kohustusi, võimalusi ja vastutust puudutavatele probleemidele tähelepanu pöörata, kuulutas Sotsiaalministeerium võrdse palga päeva puhul 9.- 12. klassi õpilaste hulgas välja kirjanduskonkursi. Parimad avaldame sel nädalal Delfi Noorte hääles!
Soolised stereotüübid ja nende mõju
Soolised stereotüübid on kindlaks kujunenud arvamused ja põhimõtted, mis piiravad inimeste valikuvabadust. Need mõjutavad inimesi juba varasest noorusest alates, tekitades ebavajalikke ootusi ja pingeid.
Soolisi stereotüüpe on palju. Soorollidega on paika seatud emotsioonid, mida inimesed tunda või välja näidata tohivad. Eestlased teavad juba kodumaise filmi „Mehed ei nuta“ pealkirja järgi, et nn tugevam sugupool peab oma emotsioone vaos hoidma, tundeid maha suruma ja peitma, olgugi et tegelikult on tundelisus ja õrnahingelisus individuaali eripärast, mitte tema soost tingitud. Ainuüksi terminid õrnem ja tugevam sugu rõhutavad ebaterveid soolisi stereotüüpe, millesarnaseid üleüldisest progressimeelsusest hoolimata ühiskonnast keeruline välja juurida on. Emotsiooniteemalised stereotüübid ei piira ainult meeste võimalusi eneseväljendusel, samuti seavad need kahtluse alla naiste usaldusväärsuse ja tõsiseltvõetavuse. Just soorollide tõttu on misogüünsel mehel võimalus väita, et naine, kellega antud meesisik ei nõustu, eksib – et tema arvamus on meelevaldne, põhineb otseselt emotsioonidel ega ole seega arvestatav. Niisiis võibki juhtuda, et stereotüüpide küüsis vaevlevas ühiskonnas ei julge naised hukkamõistu kartuses sõna sekka öelda või mehed oma tõelisi emotsioone välja näidata. Ja siis veel imestatakse, miks nn keskmised eesti mehed (väljend, mis jällegi soorolle peale surub) nõnda tuimad ja kinnised on – mis neil muud üle jääb, kui ühiskonna hoiakud kalkust soosivad.
Sama probleem kandub otseselt edasi tööturule. Kui naiste sõnaõiguses nende emotsionaalsuse tõttu kaheldakse, õõnestatakse sellega nende võimalusi juhipositsioonil töötamiseks. Tänapäeva maailmas kahjuks olukord enam-vähem selline ongi: ametitel, mis nõuavad külma närvi ja tugevat otsustusvõimet, töötavad peaasjalikult mehed. Selliste tööpostide hulka kuuluvad loomulikult kõiksugu firmajuhid, kuid veelgi olulisemalt leiduvad samasugused trendid ka poliitikas: näiteks 2015. aasta Eesti riigikogu valimistele kandideeris iga naise kohta umbes kolm meest. Sedalaadi sooline segregatsioon jätab naiste hääle häbematult tagaplaanile, seades nii ka demokraatia põhimõtted kahtluse alla. Kui Eesti riigis on naisi ligikaudu 20 protsenti rohkem kui mehi ning Riigikogus mehi peaaegu 70 protsenti naistest enam, pole kuidagi võimalik väita, et mõlema sugupoole häält riigiasjades võrdselt kuulda võetakse. Kui naiste osakaal juba riigi kõige olulisemates võimuorganites vildakas on, pole naiskodanikud üheski valdkonnas õiglaselt esindatud ja ammugi mitte eelisseisus. Ühtlasi survestab kirjeldatud suhtumine noori mehi valima n-ö kaalukaid ja tähtsaid ametikohti, mis neile tegelikult meele järele ei pruugi olla, samas kui näiteks õpetaja- või juuksuritööd meeste seas au sees ei peeta. Seega kannatavad sellestki stereotüübist kõik osapooled.
Ühiskondlikku survet on kahtlemata tunda ka kõige triviaalsemate valikute juures, olgu nendeks meelistegevused ja hobid, filmi- või muusikamaitse, riietusstiil või näiteks lemmikvärv. Mäletan, kuidas tegin neljandas klassis riskantse otsuse, ja otsustasin kooli tulla roosa särgiga – see oli antud vanuses poisslapsele ennekuulmatu. Õnneks minu riietus kriitika osaks ei saanud, kuid ilmselt võinuks selline valik veelgi nooremas eas pilkeid ja viltuvaatamist põhjustada. Samas ei tasu arvata, et sellesarnaste valikute soopõhine kategoriseerimine vaid laste seas probleeme valmistab. Puutunud ise äsja kokku juhusega, kus 16-aastase tüdruku vanemad ei pidanud Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali külastamist õigustatuks, kuna huvi õudusfilmide vastu pole tütarlapsele kohane, olen veendunud, et noored inimesed üle kogu Eesti, olgu nad ükskõik millistest peredest või missuguse ühiskondliku taustaga, kannatavad päevast päeva stereotüüpide piirava ja ängistava mõju tõttu. Loomulikult on alati võimalik ka vastuvoolu ujuda ja soorollid proovile panna, võideldes nii vastu näiteks õpetajale, pereliikmetele, eakaaslastele ja/või üleüldisele ühiskondlikule survele, kuid see nõuab tohutut enesekindlust, mida kahjuks enamikul juhtudest ei leidu. Sedapuhku ei saa noori julguse puudumises süüdistada – tegelikult ei tohiks eneseteostus iialgi nii raske ja kontimurdev olla.
Stereotüüpidest nõretavad ka traditsioonilised kombed ja viisakusnormid, mille järgimist igapäevaselt nõutakse. Naistele uste avamine võib küll igale noormehele enesestmõistetav tunduda, kuid sõnum, mida sellega edasi antakse, on sellegipoolest seksistlik: naist nähakse abitu olendina, kes igasuguse füüsilise pingutuse ees tagasi kohkub, ja kelle eest tuleb kõik ära teha. Samal ajal antakse ka vastupidine signaal: naine on mehe ees eelisseisus, järelikult mehest parem. Soorollid paarisuhtes nõuavad meestelt ka suuremaid rahalisi ressursse: traditsiooniliselt peaksid olema just mehed need, kes naise eest restoraniarve või teatripileti kinni maksavad ning partnerile kõiksugu kingitusi teevad. See omakorda kinnistab eelpool kirjeldatud stereotüüpe, mille kohaselt mehed naistest rohkem teenima peaksid. Kuid sugugi mitte iga kinnisarusaam ei käi rahakoti pihta: üleüldse nõuab ühiskond meestelt nii paarisuhtes kui ka laiemalt initsiatiivi ja juhtimist. Mees peab olema tugev, nii vaimselt kui füüsiliselt, temale peab saama alati toetuda – see muudab iga tehtud teo ja langetatud otsuse märkimisväärselt pingelisemaks ning ebaõnnestumise praktiliselt välistatuks. Kasvõi väljend „Oled mees või ei ole?“, mida kõnekeeles möödaminnes kasutatakse, on oma olemuselt tohutult seksistlik, kuna ühelegi inimesele ei tohiks puhtalt tema soo pärast isikuomadusi, huvialasid või eeldusi omistada.
Soolised stereotüübid jäävad silma igas valdkonnas ja teemas. Nendega on seotud nii emotsioonid, tööturg, huvialad, otsused, viisakusnormid kui ka tavad. Soorollid, sageli põhjendamatud ja aegunud, asendavad inimeste individuaalipõhist hindamist, tuues kaasa tugevat kahju nii mees- kui naissugupoolele.
Konkursist:
Õpilaste võistlustööd pidid käsitlema soolise palgalõhe vähendamise võimalusi, selle seost sooliste stereotüüpidega, naiste ja meeste käitumist, võimalusi ja palka mõjutavaid soorolliootuseid tänapäeva ühiskonnas, kasvatuse ja hoiakute mõju erialavalikutele või muud soolist võrdõiguslikkust ja soolist palgalõhet puudutavat probleemi.
Konkursile laekus ligi 50 tööd, sealhulgas esseed, luuletused ning laul. Noored tõid palgalõhe põhjustena välja eelkõige soolisi stereotüüpe, millega puututakse kokku nii koolis, kodus kui meedia vahendusel. Läbivaks teemaks oli naiste ja meeste tegelike omaduste ja vajaduste ning iganenud soorollide vastuolu tänapäeva ühiskonnas. Võistlustöid hindas kolmeliikmeline žürii koosseisus Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse poliitika juht Agnes Einman ja võrdsuspoliitikate peaspetsialistid Kaisa Knight ja Hannaliisa Uusma.
Žürii valis välja viis parimat tööd, mis on kõik esile toodud võrdsetena.
- Stereotüüpide muutumine. Saskia Vunk. Hugo Treffneri Gümnaasium, 12. klass
- Miks on välja mõeldud naised ja mehed? Marta-Liisa Talvet. Hugo Treffneri Gümnaasium, 12.klass
- Soolised stereotüübid ja nende mõju. Rasmus Rammo. Tallinna 21. Kool, 12. klass
- Miks on sooline ebavõrdsus ühiskonnas ikka veel nii visa. Marilyn Loomets. Tallinna 21. Kool, 12. klass
- Soostereotüübid kui toimetulekumehhanism. Grete Sirge. Jaan Poska Gümnaasium, 12. klass
Kõik võidutööde autorid pälvivad 100 eurot auhinnaraha.
