AINULT DELFIS: Loe lõiku Vello Orumetsa elulooraamatust: aatomiallveelaev, vesinikupomm ja estraadikuninga kiila pea saladus

Täna ilmub uus raamat "Estraadikuningas Vello Orumets", mis räägib meie seast 2012. aasta kevadel lahkunud Eesti kergemuusika legendi ja Eesti pikima laulja kirevast elust.

192 cm pikk Vello Orumets astus esimest korda suurele lavale Eino Baskini estraadikavas „Kuskil vist midagi põleb“ Türi kultuurimajas 10. mail 1960. Ta oli 19 aastat vana ja tal oli taskus Eesti NSV Riikliku Filharmoonia estraadistuudio lõputunnistus. Täna, täpselt poolsajandit tagasi jõudis Orumets oma kuulsuse tippu, teatab raamatu autor Paavo Kangur.

„Kaasaegsete meenutused temast jagunevad laias laastus kaheks. Ühed kiidavad tema suurt musikaalsust, nimetades teda publiku lemmikuks, erakordse häälega baritoniks, lava suurmeistriks, artistina sündinuks ja Georg Otsa mantlipärijaks estraadil.“ Teised mainivad poolihääli ja väheke õelamalt, et ta oli joodik, keda pidi kantseldama nagu väikest last, või et ta oli mees, kes oskas ainult laulda. Orumetsas leidusid mõlemad poolused, kuid vaatamata kõigele jääb ta Eesti meelelahutusmaailma suureks staariks ja grand old man´iks, kelle esitatud laule „Miniseelik“, „Rannapiiga“ ning „Vihm“ teadis publik peast.

„Vello Orumets oli omamoodi naiivne, kutsusime teda suure koera pojaks. Ta oli selline otu, tegime tema arvel ikka nalja. Ta ei hakanud vastu ja nii me lõksutasime lõugu ning tema naeris kaasa,“ meenutab ansambli Laine lauljanna Anne Peterson.

„Vello Orumets paistis silma oskusega laulu sisu hästi edasi anda. Ta on võimeline kiiresti uut repertuaari omandama, laulusse süvenema ja õigeid väljendusvahendeid otsima,“ on öelnud helilooja Gennadi Podelski.

Laine laulja Katrin Kutševski-Kalde täiendab: „Vellole oli Laine kindel tööots. Seal oli ta hoitud. Kõik oli kindel, organiseeritud ja ette ära tehtud. Tema oli solist ega pidanud muretsema. Olid naislauljad, tantsijapaar ja saatebänd ning oli solist ja teadustaja Orumets. Poolas rääkis ta poola keeles, Saksamaal saksa keeles ja loomulikult oli tal tähtis roll, aga organisatsioonilise vastutuse koorem oli Laines väiksem. Vello suutis uute aegadega kaasa minna ja tal läks hästi. Tal oli tohutult ilus ja mahe hääl, soe süda ja soe hing. Ta oli laval õnnelik. Midagi muud ta elus ei osanud. Muusikaga ta tegeles ja see oli tema elu.“

„Orumets oli meeldiv inimene, kes rääkis seltskonnas vahvaid jutte, mida saatis nakatava fantoomiliku naerupahvakuga. Ta oli kihvt vend. Vellol oli muidugi see probleem, et lahke inimesena ei suutnud ta ära öelda,“ mainib Boris Lehtlaan.

„Vello oli mõnus sell, aga ma ei kutsunud teda Musuks erinevalt Adast. Minu jaoks oli ta Vello. Seltsiv, humoorikas, mitte labane, ühtegi halba sõna ei ole öelda,“ märgib Vally Ojavere.

Laulja Kersti Kuusk lisab: „Vello oli igas mõttes suur inimene – suur oma kasvult, suure häälega ja suure hingega. Seltskonna nael, kes viskas muhedat nalja, aga samas väga üksildane inimene. Ta oli hingeline inimene ja galantne mees, kes rääkis asju, mida naine tahtis kuulda. Ta oli vana kooli mees: alati väljapeetud ja hoolitsetud, viisakas, lugupidav nii publiku kui ka laulu- ja tekstikirjutajate vastu. See oli imetlusväärne, kuidas ta enne iga laulu rääkis, mis aastal lugu sündis, kes olid autorid. Ta oli nagu elav entsüklopeedia.“

„Vello Orumets oli lahe vana, kihvt inimene ja erudeeritud inimene, tõeline džentelmen, kuid mitte alati. Igal ühel on omad nõrkused. Jumal temaga! Ta oleks võinud olla Ida-Euroopa Tom Jones ja võib-olla oligi,“ diagnoosib meelelahutusärimees Aarne Valmis.

Raamatu autor on Paavo Kangur ja väljaandja kirjastus Pegasus.

Orumetsa kiila pea saladus

Levinud käibetõde ütleb, et sõjavägi teeb meheks, kuid Nõukogude armees käinud meeste juttudes domineerivad pigem lood mõttetust vägivallast, seksuaalse suunitlusega ahistamisest, et mitte öelda lihtlabasest vägistamisest, ja noorsõdurite piinamisest. Kui lisada veel nälg, pakane ja kiiritus, ei lähe pilt paremaks. Kuid Orumets harjus ja naasis sõjaväest nii kontradmirali kui ka Neenetsi piirkonna peakommunisti aukirjaga.

1962. aasta lõpus helistati filharmoonia juhtkonnale, et Orumetsa ei saa enam reisile lubada, ning ühel päeval kutsutigi Vello sõjakomisariaati rutiinsele ülevaatusele. Küsiti passi näha ja võeti see ära. Anti käsk hommikul Hiiule kogunemispunkti saabuda. Sealt edasi leidis laulja end juba Leningradist, siis Murmanskist ja lõpuks Severomorskist. Talle öeldi, et teenida tuleb kolm aastat! Orumets oli lootnud pääseda Riia staabiorkestrisse, kuid tegelikult ootas teda ees merevägi. Tema päästmiseks hakkasid tollasele Leningradi sõjaväeringkonna ülemale saabuma palvekirjad, millele olid alla kirjutanud Gennadi Podelski, Georg Ots, filharmoonia juhtkond ja kohalikud kultuuribossid. Riia asemel Severomorskisse sattumine ehmatas Orumetsa ära, ta saatis ka ise sealt mitmeid nutukirju, kuid see kõik ei aidanud.

„Õnneks mängiti mu lugusid Moskva raadios ja ülemused vaatasid, et mind võiks edutada,” meenutas Orumets hiljem. „Sain tänu Tallinnast saadetud kirjadele Arhangelski ohvitseride maja laulu- ja tantsuansamblisse. See oli pääsemine! Ansambel koosnes valdavalt Leningradi noortest meesartistidest. Minu repertuaaris olid näiteks „Lalaika”, venekeelne versioon loost „Cherbourgi vihmavarjud“ ja Marino Marini laulud.” „Lalaika“ oli Heli Läätse tuntuks lauldud populaarne juudi rahvalauluke, millele Heldur Karmo oli teinud eestikeelsed sõnad. Orumets laenas laulukese oma repertuaari.

Kord hõberubla leidis lalaika – tütarlaps.
ta raha pihku peitis – mis selle eest küll saaks!
Hüva nõu on hinnas, emalt päris ta:
Kui sõidan ükskord linna, mis ostma peaks siis ma?

Täielik müüt on Orumetsa teenimine aatomiallveelaevas, kus ta olevat saanud kiiritusedoosi. Temasugust kolakat poleks sinna lastud. Juustele võisid laastavalt mõjuda hoopis sõidud Novaja Zemljale, kus katsetati vesinikupommi – 30. oktoobril 1961. aastal lõhati Novaja Zemlja kohal kõigi aegade võimsaim, enam kui 50 megatonnise võimsusega vesinikupomm. Kui tõsine radioaktiivne saast tol aastal alla sadas, pole tänaseni teada. Matotškin Šari polügoon, mille kohal 27tonnine pomm alla visati, pühiti kõigest elavast puhtaks, isegi kivid sulasid ning tuumaplahvatusest tekkinud „seen“ kerkis 64 kilomeetri kõrgusele. Purustused maapinnal olid nähtavad ka sadade kilomeetrite kaugusel. Kokku korraldati aastatel 1954–1990 saarel 130 tuumakatsetust. Novaja Zemljal käis Orumets vähemalt kolmel suvel jutti. „See oli avalik saladus, et katsetati vesinikupommi, mille kuumuselaines kõrbenud põhjapõdrad läksid end merre uputama.

Poolteist päeva ootasime, kuni „buhtas“ korjuseid merest välja tõmmati, seal võisin saada kiiritust,“ vestis Orumets aastaid hiljem raadios. Arhangelskis sai Orumetsast kiiresti armee ansambli esisolist ja armastatud staar, kelle staatust tõestavad aukirjad ja ajalehtede väljavõtted. Ette tuli ka teisi ilusaid hetki. Nimelt oli Orumetsale filharmoonia koridorides siginenud väike armastuslugu: kui mannekeen Ada Lundver oli kättesaamatu, siis Leelo Karp lasi end sütitada ning ühel päeval saabus ta Arhangelskisse esinema. Ühiselt anti neli kontserti ja oldi rõõmsalt koos. Orumets nimetas seda võimsaks sõjaväeeelseks armulooks. Edasi see lugu siiski ei arenenud ja elu lõppfaasis jõi Leelo end põhja.