Eesti kinolegend Peeter Simm HÕFFil linastuvast erakordsest sõjafilmist "Mine ja vaata": thriller on selle kõrval kissell
HÕFFi programmi koostaja hinnangul saab vene režissööri Elem Klimovi filmi "Mine ja vaata“ pidada erakordseks ja kindlasti üheks parimaks sõjafilmiks, mis eales vändatud. Kui film 1985. aasta jaanuaris ka Eesti kinodesse jõudis, oli see paljudele vastik ja ennenägematu, peletades oma intensiivsuseastmega nii mõnegi vaataja kinosaalist väljas. Loogiliselt võttes ei oleks film tohtinud perestroika ajastul ekraanidele jõudagi, sest selles ei olnud vähimatki jälge patriotismist, millega nõukogude sõjafilmid seni hiilanud olid. See ei olnud tõesti mingi järjekordne sõjafilm – see oli film, millest pidi ja peab ka täna rääkima.
Eesti kinolegend Peeter Simm soovitab: „Thriller on selle kõrval kissell. 2 tundi 22 minutit enamat kui õudust. Kõik algab teadagi mängust, homo sapiensi loomastumine päädib operetiga ja et olla realist, ära usu oma silmi. Pealkiri "Mine ja vaata“. „Idi i smotri“. Pakun ka „Tule ja näe“. Apokalüpsisest: „… ja kuulsin ma neljanda elaja häält, see kostis: „Tule ja näe“. Ja ma nägin ratsameest, kelle nimeks surm ja põrgu oli ta järel.“
Valgevenes põletati koos inimestega maha 628 küla. Kes tegid? Kunagi teadis igaüks: sakslased. Nüüd öeldakse: kõik! Nii omad kui naabrid. Loomastumine on meie kõrval. On geniaalseid filme Jumalast ja on geniaalseid filme… Jah, temast. Tule, näe ja otsusta ise. Tabletid kaasa.".
Filmi peakangelane on teismeline poiss (Aleksei Kravtšenko), kes liigub paari sõjapäeva jooksul Valgevenes Poola piiri lähistel Hatõni külas. Noormees näeb sõja olemust läbi tapetud külaelanike ja külla saabunud fašistide julmuste. Siin puudub igasugune paatoslik või seikluslik alge, see on puhas õud ja surm, mis viib pommilaskudest kurdistunud poissi minut minuti haaval tõdemuseni, et tema ellujäämine on täiesti juhuslik ja mõneski mõttes kõrgemate võimude julm nali.
"Mine ja vaata“ on küll sõjavastane film, kuid Elem Klimov on selle kujutamisel läinud hoopis teist teed kui senised vene sõjafilmid. Klimov, kellele see jäi loomingu viimaseks filmiks ja kes läks kuuldavasti intensiivsete võttepäevade ajal üleni halliks, viib vaataja apokalüpsisega sarnanevasse ebameeldivasse maailma, mis ei paku leevendust ega kergendust, ammukski mugavust. "Mine ja vaata“ näitab meile, et sõjas on ainult ohvrid. Teisalt on Elem Klimovi film siiski ka humaanne ja elujaatav film; selles kontrastsuses seisnebki filmi võlu ja oma mõjususest pole film kaotanud grammigi ka tänapäeval, 32 aastat pärast esilinastust.
"Mine ja vaata“ linastub HÕFFi raames eriseansina: sellega pöörab festival tähelepanu klassikalistele teostele, mis lahkavad sügavamalt horror’i kui žanri tausta. Filmile eelneb ja järgneb ettekanne Eesti Ekspressi ajakirjanikult Andrei Hvostovilt, kes peab linateost üheks oma lemmikuks. Seansil viibib ka linateose üks näitlejatest Jüri Lumiste, kes jagab publikuga oma kogemusi filmi tegemisest.
