Triin Tulev jõudis skandaalse raamatu suhtes Rasmus Vesilooga kompromissile
Kompromisskokkuleppe allkirjastamisega tunnistas Tulev, et avaldas oma tänaseks lettidelt korjatud ja hävitatud elulooraamatus rea valefakte endise elukaaslase Rasmus Vesiloo kohta, kirjutab Postimees.
Triin Tulev ütleb Publikule: "Rohket mõttetegevust tegelikult antud asjaolud ei vaja. Kompromiss tähendab konsensust ehk vastastikust kokkuleppele jõudmist. Kompromisse, nagu tavaeluski, sõlmitakse eesmärgiga saavutada nii öelda rahu antud asjaolus, sest see on mõlemale osapoolele kasumlikum."
Tulev lisab: "Kompromissiga lepitakse kokku, et ei soovita enam antud asja edasi arutada, et soovitakse eludega edasi minna. Antud juhul võtab üks pool kompromissi eest vastu raha, ning teine pool tasub nõutud rahasumma."
2014. aasta oktoobris tuli Triin Tulev "Pealtnägijas" avalikuks šokeeriva ülestunnistusega, milles väitis, et tema toonane elukaaslane Rasmus Vesiloo kasutas tema kallal vägivalda. Sama aasta novembri lõpus jõudis hirmuäratav lugu ka raamatu "Elus" kaante vahele ning Tulev asutas heategevusfondi ja asus võitlust pidama naistevastase vägivalla vastu.
Kolm nädalat hiljem mõistis Riigikohus varem kahes kohtuastmes süüdi mõistetud Rasmus Vesiloo Triin Tulevi peksmises lõplikult süüdi. Kohtuekspertiisid tuvastasid aga ka, et kogu sündmustik sai alguse juba oluliselt varem ja päeva jooksul süüdistatava ja kannatanu vahel arenenud verbaalne konflikt päädis joobeseisundis Vesiloo füüsilise ründega. Riigikohus tõdes kokkuvõtlikult, et väide somnambulismi-seisundis toime pandud teost oli sisutühi kaitsetees.
Raamatu kirjastaja Ajakirjade Kirjastus korjas aastal 2016. memuaarid oma letilt kokkuja andis need Vesiloole, kuna kirjastaja ei soovinud enam kahe tülitseva poole konfliktis osaleda. Ajakirjade Kirjastuse toonane juht Tõnu Väät nentis toona Publikule, et nende jaoks oli tegu liiga riskantse olukorraga, kuna Eesti kohtupraktika kohaselt vastutab lisaks autorile avaldatu eest ka kirjastus. "Kirjastustel on väga raske, kui mitte võimatu, kontrollida, kas autor kirjutab oma memuaaris täit tõtt ning kas iga tunne, emotsioon ja arvamus on põhjendatud. Memuaaride puhul räägib autor tihti just enda väga isiklikest läbielamistest, mistõttu sageli polegi selliseid asju võimalik kellelgi tõestada ega lõpuni põhjendada. Ei autoril endal ega ka kellelgi teisel, kõige vähem kirjastajal,” ütles Väät. "Meil polnud muud võimalust kui kõrvale astuda — selleks korjasime raamatud müügilt," sõnas ta.
