"Siiri Oviir, päriselt? Ma olen oma töös puutunud väga palju kokku nii suurperede, kui üksikemadega. Suurperedel on päris palju toetusi, abiprogramme. Suurperede Liit on oma töös tubli, organiseeritakse lastele üritusi, tuuakse-viiakse, abipakid ja nii edasi," alustab Timmer oma sõnavõttu Oviiri suunas.

"Üksikemad peavad kõigega ise toime tulema. Maksma, vastutama, organiseerima... Ei ole huvialaringide toetusi ja ei tooda abipakke ukse taha. Ei viida last (lapsi) tasuta loomaaeda ega Rootsi. Vahel pole last kellegi hooldegi jätta, kui tööle tarvis minna. Kordades keerulisem ja valusam olukord," kirjeldab Timmer paljude üksikemade igapäevaelu.

"Olen olnud üksikema, tean, millest räägin. Kui tahad oma lapsele midagi võimaldada, pead ise rohkem pingutama, see võtab jälle ühist aega lapsega vähemaks," jagab Timmer mälestusi minevikust.

"Mina toetaks, kiidaks, aitaks ja tänaks selliseid tublisid üksikvanemaid (kes pole mitte alati seetõttu oma lastega üksi, et neile igal õhtul uut vastassoo esindajat tutvustada)," on Timmer kindel, et üksikvanemluse ja lõtvade elukommete vahele võrdusmärki tõmmata ei saa.

"Üksikvanem püüab paratamatult oma lapsele ka teist vanemat asendada. Ema peab pojale ka naela seinalöömist õpetama, kui pole võtta onu ega vanaisa, kes poisile mehekujuna eeskujuks oleks. Ja üksikisad peavad tüdrukutest naised kasvatama.

Vahel on selline väike pere tublim, kokkuhoidvam ja hoolivam, kui klantsajakirjas eksponeeritud edukas ja õige peremudel.
Ja siis tuleb selline sõnavõtt... Piinlik. Kurb," lõpetab Timmer.