Eksabikaasa Evi Pihlap muusiku napsutamisest: Tarmo ütles küll alati, et kõik ju joovad ja ma ei joo teistest rohkem, aga elasin seda väga üle
Evi ütleb, et Tarmo alkoholiga liialdamine oli avalik saladus ja tema hakkas sellest väsima. „See ongi põhjus, miks mina algatasin lahutuse, kuigi ta polnud purjus peaga mitte kunagi kuri ega vägivaldne. Tavaliselt jäi ta magama, aga kui järgmisel päeval peale jõi, siis oli väga ebamugav olla ja kartsin ka seda, et lastele ei mõju see hästi. Kui ta vahel nädalaid kadunud oli, siis ma hirmsasti muretsesin, kus ta on ja mis temaga juhtuda võis. Minu käest ju küsiti, kus Tarmo on, et meil on lindistus ja teda pole. Siis ütlesin endale, et ma ei taha enam sellist elu.”
Nõukogude ajal nõudis naiselt palju julgust öelda, et ta tahab lahku minna. „Kõik abielluvad ju mõttega, et jäävad kogu eluks kokku. Võib-olla ma tegin sääsest elevandi, mõtlen nüüd tagantjärele. Asi oli ka selles, et minu isa oli mulle meheideaal, kellesarnast ma ei ole tegelikult kohanudki. Ta võttis seltskonnas napsi küll, aga ma ei näinud teda iialgi purjus. Täiesti purjus inimene, kes ei mäleta, mis eelmisel päeval juhtus, oli minu jaoks nii võõrastav. Meie naabermajas elasid joodikud ja ma nägin, millist elu nad elavad. Sellist vahepealset astet, et muidu väärikas inimene kukub nii-öelda tsüklisse ja on ka nagu joodik, polnud mina kunagi näinud. Tarmo ütles küll alati, et kõik ju joovad ja ma ei joo teistest rohkem, aga ma elasin seda väga üle. Ütlesin endale, et ma ei kannata seda elu enam välja.”
Evi ütles Tarmole mitu korda, et ta peab valima perekonna ja alkoholi vahel. Aga ta ei osanud mõelda, et alkoholism on haigus, mida peab ravima ja milleks on vaja professionaalset abi. „Mina mõtlesin, et lihtsalt tee valik, kas alkohol või perekond. Selles mõttes ma tunnen ennast süüdi, et ma ei osanud teda aidata. Pöördusin küll ka professionaali poole, aga oli juba hilja. Ma ei tahtnud lahku minna, aga minu jaoks oli see kohutav probleem, mida ma ei osanud lahendada muud moodi kui lahku minnes.”
