ARVUSTUS: "Galaktika valvurid Vol. 2" - ootused olid madalad, aga tulemus ületas need mitmekordselt
Ma võin ausalt öelda seda, et sel ajal, kui enamus inimesi armastasid filmi “Galaktika valvurid”, polnud mina selle suur fänn, mistõttu tundsin teist osa IMAX kinos vaatama asudes kerget pessimismi. Samas ei aidanud ka teadmine, et järjelood ei ole peaaegu kunagi sama head kui originaalid. Nüüd võin aga südamerahus endalegi üllatuseks öelda, et teine osa oli esimesest parem.
“Galaktika valvurite” esimeses osas ei meeldinud mulle liigne huumor. Superkangelaste filmid ei peagi alati sünged olema, kuid nendes peaks ikka leiduma ka veidikene dramaatikat, mis innustaks tegelastele kaasa elama. Esimeses osas oli kõigest kaks tõsisemat stseeni ning suur osa filmist üritas olla kogu aeg humoorikas, mistõttu ei mõjunud naljad naljadena, vaid muutusid tüütuks. Võib öelda, et huumor tappis draama soovitud mõju.
Teises osas olid huumor ja draama minu meelest palju paremini balanseeritud: sai nalja, kuid oli ka mitmeid tõsisemaid momente. Naljad ei koormanud aju üle ning üldine kogemus oli palju parem.
Teine osa on sisuliselt huvitavam ning sügavamõttelisem. Sellele aitas kaasa tõsiasi, et seekordse põhivaenlase motivatsioonid olid veenvamad kui esimeses. Nüüd tagasi vaadates on esimese osa sisu teisega võrreldes lausa primitiivne. Suur edasiminek tulenes ka tegelastest, keda ei pidanud enam tutvustama.
Teise osa läbi teema oli ühtekuuluvustunne: kõik otsisid oma kohta suures galaktikas. Peategelane Peter (Chris Pratt) otsis näiteks kaua kadunud isa, kes oli poega samuti kaua otsinud. Peteri üles kasvatanud palgasõdur Yondu (Michael Rooker) heideti näiteks kunagi reeglite rikkumise eest palgasõdurite salgast välja. Ta tunneb, et tahab kuidagi sinna tagasi saada, kuid taipab hiljem hoopis, et tahab olla koos Peter´iga.
Kui rääkida aga huumorist, tundus mulle, et seekord olid naljad paremini doseeritud. Selle asemel, et proovida iga minut uus nali välja sülitada, olid need rohkem laiali jaotatud. Nõndaviisi ei väsitanud need ära, vaid manasid ootamatutes kohtades naeratuse näole. See fakt rõõmustas mind väga, kuna parandas ära minu jaoks vaieldavalt kõige suurema probleemi: üleliigne huumorikus. Võib öelda, et seekord valiti kvaliteet kvantiteedi üle.
Muidugi pakub film peale huumori ja meeldivate tegelaste ka suurepäraseid võitlusstseene kosmoses, kosmosejaamades, planeetidel ja planeedi sees. Seekord on lahendatud mitmed olukorrad väga loominguliselt. Näiteks muutub Peter ühel hetkel Pac-Maniks. Miks ja kuidas? Et seda mõista, tuleb filmi ise näha.
“Galaktika valvurid” paistab silma värviliste, kiiretempoliste ning kavalate probleemilahenduste poolest. Ma täpselt ei oska isegi öelda, kumma filmi omad mulle rohkem meeldisid, aga teine osa on leidlikum. Näiteks idee kaugjuhitavatest kosmoselaevadest, mis tekitas väga videomänguliku tunde. See idee arendati isegi nii kaugele, et saime näha ka laevade “piloote” või siis “mängijaid” ja publikut meeleolukalt nende selja taga kaasa elamas. See meenutas päriselust pärit olukorda, kus sõbrad elavad ühele mängijale kaasa.
Võitlusega seoses on siiski mõlemas filmis üks probleem, mis hakkas eriti lõpupoole häirima: selleks on ohutunde puudumine. See seisneb selles, et mul ei teki kunagi hirmu, et üks peategelastest võib surma saada, kuna neid tahetakse alati säästa järgmiseks osaks. Isegi lõpustseeni ajal, ükskõik kui võimas see ka oleks olnud, poleks ma ausalt öeldes peategelase pärast muret tundnud. Isegi siis kui mure tekiks, tuleb kohe pähe: “Ahjaa, ta peab ju järgmises filmis olema, muidugi ta ei sure!”.
Sama olukord on ka mitmete olulisemate kõrvaltegelastega: nad tuleb ikka alles hoida. See on siiski tänapäeva superkangelaste filmides üpris tavaline asi, nii et selle kaebusega ei näita ma otseselt “Galaktika valvurite” poole, vaid üleüldse kangelasfilmide suunas. Seda probleemi annaks parandada näiteks sellega, kui ei öelda juba alguses ette ära, kas filmile tuleb järg või mitte.
Kokkuvõttes on “Galaktika valvurid Vol. 2” mitte ainult parem kui eelkäija, vaid ka üleüldse suurepärane film. Selles on hästi tehtud huumor, lõbusad võitlusstseenid, kaasahaarav sisu ning värvikad tegelased. Teatud määral võib öelda, et see on nagu lõbusam ja vabameelsem versioon “Tähesõdadest”. Ma usun, et see rõõmustab nii esimese osa fänne kui ka neid, kellele esimene osa suurt rõõmu ei valmistanud.
Muidugi ei saa jätta rääkimata Grootist (Vin Diesel). Filmi suurimat tõmbenumbrit teame nüüd pärast esimese osa sündmusi beebi-Grootina. Ta toob igasse stseeni piisavas koguses koomilist vaheldust ja see on ka põhjus, miks on nunnu oksake “Galaktika valvurite” reklaamikampaania tähtsaim osa: ta on sama nunnu, naljakas ja üllatusi täis nagu film ise.
