Kuidas päästa maailm oma kätega?

Ise oma toidu valmistamine, väiksemate või suuremate remonttööde tegemine, lihtsamad õmblused või keerukamad näputööd on ikka olnud meie rahva kasvatuse ja hariduse osa.

Elame ajal, mil on lõputu hulk võimalusi tarbida kõikvõimalikke tooteid ja teenuseid, mis asuvad meist tihtipeale ainult hiirekliki kaugusel. Ent samas kostuvad ühiskonnas üha kõvemini hääled, mis kutsuvad üles mõtisklema ostuvalikute mõju ja tagajärgede üle.

Üks asi on, mida teeme ümbritseva elukeskkonnaga, teine aga, kuidas tarbijamentaliteet mõjutab meie sisemaailma.

Pakutavate kaupade ja teenuste virvarr ajab kohati pea sassi. Lõputuna näiv valikute hulk võib põhjustada asjatut ärevust, hirmu teha valesid otsuseid või millestki näiliselt olulisest ilma jääda. Teadmatus sellest, kes, kus ja millistes tingimustes on valmis õmmelnud mu püksid või liiminud kokku suvekingad, põhjustab võõrandumist ja vastutustundetut tarbimist.

Ühenduslüli kodu ja kooli vahel

Eestlased elavad praegu majanduslikult paremini kui kunagi varem. Samas pole tarbimiskultuur siinmail nii jõuliselt kanda kinnitanud kui mõnel pool mujal maailmas. Seega pole meile liikumistes, mis võõrsil ehk millegi erakordse ja uuena näivad, midagi nii silmatorkavat. Pean silmas ise tegemise, inglise keeles do-it-yourself- või lühemalt DIY-kultuuri.

Ise oma toidu valmistamine, vajadusel väiksemate või suuremate remonttööde tegemine, lihtsamad õmblused või keerukamad näputööd on ikka olnud meie rahva kasvatuse ja hariduse osa.

Põhikooli õppekavas olevad tehnoloogia valdkonna ained (käsitöö, kodundus ja tehnoloogiaõpetus) on tänuväärne ühenduslüli kodu ja kooli vahel, kus koolikeskkonnas õpitav saab kokku praktilise igapäevaelu vajadustega.

See, kas õppijatele ja tema lähedastele seostub koolitunni nimetus millegi iganenu ja ebavajaliku või hoopis kõikjal pead tõstva isetegemise kultuuriga, sõltub suurel määral sellest, mida klassiseinte vahel tehakse – milliseid töid ja tehnikaid valitakse ning millele tegemise käigus rõhku pööratakse.

Loomine võimaldab kogeda tundeid

Tarve midagi teha või luua ei tulene tänapäeval enam üksnes vajadusest asja kui sellise järele. Käelise tegevuse abil maailma tundma õppimine on läbi aegade olnud inimtegevuse üks põhiosa, üks võimalus, kuidas digitaliseeruvas ühiskonnas säilitada kontakt oma inimlikkusega.

Erinevate materjalide töötlemine pakub meelelisi elamusi ja loovas protsessis kogeme laial skaalal tundeid, mis võimaldavad ka iseenda kohta üht-teist teada saada. Iga uus omandatud tehnoloogia avardab loovust ning erinevate tööriistade oskuslik käsitsus laiendab meie keha seatud raame.

Käsitöö õppimise eesmärk ei ole üksnes mingi käelise oskuse omandamine või mõne tehnoloogilise võtte täiuslik valdamine. Pigem võimaldab õpitav mõista maailma ja suhestuda sellega uuel rahuldust pakkuvamal viisil. Õpilane kogeb käelise tegevuse kaudu aeglust ja kulgemist, milles tegija mõtted ja keha on tähenduslikult ühendatud.

Praeguses killustatud maailmas seisneb käsitööõppe väärtus tervikliku isetegemise protsessi kogemuse saamises. Selle alguses kujutleb õpilane oma vaimusilmas mingit eset ja selle otstarvet, seejärel kavandab ning lõpuks teostab oma idee kolmemõõtmelise eseme näol.
Igas etapis tuleb arvesse võtta materjalide ja töövahendite seatavaid võimalusi ja piiranguid. See omakorda aga eeldab „kätega vaatamist ja mõtlemist“.

On veel õpetajaid ja õppijaid

Kestev käeline pärimus on kindlasti üks Eesti rahva rikkusi. Meil on põhjust rõõmustada piirkondlike traditsiooniliste käsitöötehnoloogiate elujõulisuse üle. Siinmail on veel oskajaid, õpetajaid ja õppijaid. Ning oma käsi kasutada millegi loomiseks võib kaasa aidata maailma päästmisele nii meie ümber kui ka meie sees.

Tallinna ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituut on neile, kes hoolivad tervest maailmast.

Integreeritud tehnoloogiate ja käsitöö õppekava leiad Tallinna ülikooli kodulehelt.