Annely Peebo: põhjamaiselt otsekohese inimesena on austerlaste silmakirjalikkus harjumatu
Annely Peebo peab väga lugu keskkonnast, kus tal on õnnestunud kodu rajada, aga nendib siiski, et igal asjal on kaks poolt – ärgem laskugem ülivõrretesse.
„Ühelt poolt on väga tore kogu see kultuursus ja vana kooli hoiak – kübara kergitamine ja käe suudlemine on siin täiesti tavaline, igapäevane nähtus. Aga mulle kui põhjamaadest tulnud inimesele, kes on harjunud otsekohesusega, on olnud algusest peale harjumatu siinne suhtlemine, mis ei ole ei „ja” ega „nein”,” selgitab Annely lõbusalt. Ta nimetab sellist suhtumist sõnaga „jain” – see on midagi ei ja jaa vahepealset, diplomaatiline ja vahel ka silmakirjalik lähenemine.
Näide, kus „jain” ilmutab üsna diplomaatilist julmust. „Olen korduvalt olnud kolleegide puhul tunnistajaks olukorrale, kus direktor kiidab inimest, aga järgmisel päeval on seesama inimene lahti lastud. Võiks ju kohe öelda, et ei meeldi, aga see on ütlejale liiga ebameeldiv. Selle asemel toonitatakse, et kõik on parimas korras, aga järgmisel hetkel oled ametist prii. See on päris kole. Mina eelistan, et enne tehakse etteheiteid, see hetk on valus, aga vähemasti tead, mille pärast lahti lasti.”
