Nigeeria päritolu eestlane: Teiste rasside vihkamine ei ole patriotism

Aprillis Tallinna spordi- ja noorsooameti ning Delfi Noorte Häälega koostöös väljakuulutatud ajakirjanduskonkursile laekus kokku 10 artiklit. Konkursitöid hinnanud žürii sõnul olid tööd väga tugevad ning käsitlesid aktuaalseid ja ühiskonnapildis olulisi teemasid. Esimesele kohale platseerus Miina Härma gümnaasiumi õpilane Elerin Eelmäe oma artikliga “Teiste rasside vihkamine ei ole patriotism”.

Elame 21. sajandil, kus maailma saab jaotada esimeseks, teiseks ja kolmandaks. Alatasa kuuleme arenenud maadest ja arengumaadest. Ühiskonnas valitsevad normid erinevad radikaalselt saja aasta tagusest ajast. Kõik inimesed aga ei ole valmis ajaga kaasas käima ja leppima teistsuguse maailmaga. Ühe inimgrupi eelistamine teisele on muutunud trendiks, kohati ohtlikuks trendiks. Üheks enim poleemikat tekitanud teooriaks on rassism. Mis roll aga on rassismil tänapäeva ühiskonnas ja miks see nii on?

Rassismi võib määratleda kui halvustavat suhtumist teisest rassist, rahvusest ja kultuurist inimestesse. Julgen väita, et selle sõna kasutamine on viimase viie aasta jooksul märkimisväärselt sagenenud. Kas tõesti on inimese loomuses diskrimineerida kedagi temast endast sõltumatute aspektide tõttu? Raske uskuda. Pigem võiks proovida seda nähtust seletada, tuginedes ajaloolisele taustale, vähemalt Eesti puhul. Teame, et oleme korduvalt olnud võõrvõimu all, küll on meile surutud peale ristiusku, küll on keelatud olla vaba rahvas. Eestlasi on praegu rohkem kui kunagi varem, kuid sellegipoolest on meid äärmiselt vähe. Võib arvata, et meie rahva hinges on endiselt valu, ettevaatlikkus ja hirm taas vabadus kaotada. Leian aga, et põhjendamatu on elada oma emotsioone ja kartusi välja teiste rahvuste ja rasside esindajate peal, nagu oleks kõik, mis Eesti riigis halvasti on, nende süü.

Carl Tuulik on tumedanahaline Nigeeria päritolu eestlane, kes on sündinud ja kasvanud Hiiumaal. On ilmselge, et kuna mustanahaliste osakaal Eesti rahvastikus on niivõrd väike, saavad Carli-sugused inimesed avalikes kohtades rohkem tähelepanu kui aaria rassi esindajad. Iseasi, kas on tarvis minna oma eeskujulikult käituvat kaasmaalast sõimama ja teda rünnata? Carl ütles ajalehele Telegram antud intervjuus järgnevalt: „Osa eestlasi arvab tõsimeeli, et kui nemad ei salli mustanahalisi või vihkavad teisi rasse või ajavad neid Eestist välja, siis see ongi patriotism ja esiisade armastamine ning rahvuslikkus. Tegelikult on selle puhul tegemist raskekujulise ja äärmiselt sügava rassismiga.”

Viimaste aastatega süvenenud põgenikekriisi tulemusel on paljude eestlaste arusaamad põgenikest ja mustanahalistest võhiklikud, enam ei eristata turisti põgenikust, üliõpilasi aetakse
kirvega taga, nagu kirjeldas Uganda tudeng Julius Lwanga Postimehe veergudel oma esimest nädalat Eestis. Sellise ebatolereeriva käitumisega kahjustavad eestlased oma mainet ja toovad muuhulgas ka majanduslikku kahju Eesti riigile. Me ei saa olla uhked oma väikese arvu vastuvõetud põgenike ja nende suunas toime pandud kuritegude rohkuse üle. Jääb mulje, nagu eestlastes oleks mingisugune sisemine vimm või raev, mida vägisi kellegi peal välja üritatakse elada.

Kui mõtleme eestlastest kui ühtsest rahvast, siis mis on see, mis meid ühendab? Kas tõepoolest viha võõraste vastu? Või hoopis patriotism, mille tulemusel rassistlik suhtumine aina hoogustub? Patriotism on üldlevinult isamaa-armastus, ühtekuuluvustunne, ustavus oma riigile. ETV saates „Suud puhtaks” ütles sotisiaalpsühholoogia professor Mati Heidmets tabavalt, et patriotism on tunne, mitte asi, mida saab katsuda. Tema hinnangul on patriotismil kaks jalga: üks on isamaa- või kodumaa armastus ja teine on globaalne vastutustunne. Just selle viimase, globaalse vastustunde aga kipuvad eestlased kohati unustama. Samas ei saa seda neile pahaks panna, kui keegi pole n-ö õigesti ette näidanud. Eesti on noor riik, Jaak Madisoni arvates tulnebki eestlaste alalhoidlikkus ja pelglikkus just sellest. Me näeme küll läänes toimivaid integreerunud ühiskondi, kus ei vaadata igat mustanahalist kui haruldast eksponaati muuseumi riiulil, kuid millegipärast ei pea me sarnast olukorda oma kodumaal võimalikuks. Tuginedes ajaloole, julgen väita, et kuna inimesed on alati liikunud ühest kohast teise nii sõjalistel kui majanduslikel eesmärkidel, siis lõppude lõpuks on aeg see, mis paneb rahva harjuma uuenenud oludega, käesoleval juhul kirjuma ühiskonnaga.

Patriotism on oluline. On tore hinnata oma kodumaa loodust, kultuurilist väärtust ja seda uhkusega välismaalastele tutvustada. Sellegipoolest tuleb mõista, et patriotismiga pole tarvis minna äärmustesse, eestlased ei pea käituma ebainimlikult, proovides tõestada oma ustavust meie riigile. Austagem parem inimesi eelarvamusteta ja ärgem sildistagem. Me saame muuta oma suhtumist kasvõi oma sõnavara valikutega, eesti keel oleks jätkuvalt elujõuline ilma väljendita „Pime nagu neegri kõhus.”. Ei piisa sellest, et Lindgreni teosest „Pipi Pikksukk” eemaldada sõna „neeger”, neegrid jäävad ju alles. Pole muud lahendust, kui et inimesed peavad mõistma olukorra tõsidust, rassismi sisu, enese ebatolerantsust ja selle põhjendamatust. Kindlasti ei sünni sellised muutused üleöö, kuid nagu oli ka eesti vanarahval kombeks öelda, siis parem hilja kui mitte kunagi.

Konkursi žüriisse kuulusid uudisteportaalist Delfi Noorte hääl peatoimetaja Deivi Kivi, Eesti Päevalehe ajakirjanik Piia Osula ja konkursi korraldaja poolt kommunikatsiooni peaspetsialist Margit Sellik. Võidutööd ilmuvad 7. juunil Eesti Päevalehe vahelehes Noor Tegija ning alates 22. maist ka Delfi Noorte hääles.