Noor küsib: miks me praegusel ajal isegi ei taha teha katset riskida?
Aprillis Tallinna spordi- ja noorsooameti ning Delfi Noorte Häälega koostöös väljakuulutatud ajakirjanduskonkursile laekus kokku 10 artiklit. Konkursitöid hinnanud žürii sõnul olid tööd väga tugevad ning käsitlesid aktuaalseid ja ühiskonnapildis olulisi teemasid. Teise koha saavutas Darja Melnik Tallinna Pae gümnaasiumist, kes kirjutas artikli "Risk".
Nagu kõlab tuntud väljend — kes ei riski, see šampust ei joo. Selle tähendus oleks justkui kõigile arusaadav. Väljend kutsub meid tegutsema ja mitte kartma proovida midagi uut, kuid millegipärast on elus vähe neid, kes nii otsustavad.
Risk on see, mida ajast aega on kardetud ja lapsepõlvest peale püütud sisendada, et see on hirmus, aga miks on nii hirmus riskida? Miks me praegusel ajal isegi ei taha teha katset riskeerida?
Kui järele mõelda, siis on meid juba varasest lapsepõlvest peale hirmutatud, et kui me midagi riskantset teeme, siis läheb see halvasti. Kui me tahame minna teist teed ja lõhkuda selle spiraali, ei mõisteta meid, ja jällegi on kõik halvasti. Isegi koolis püüame väljendada seda arvamust, mis meeldib õpetajale, aga mitte seda, mida me tegelikult usume, kuna see on liiga riskantne. Viimasel ajal on kergem omaks võtta võõras arvamus kui kaitsta oma. Õigus?
Nagu näitab praktika, on meie maailm täis mitte kellelegi vajalikke stereotüüpe, mis segavad meid rahulikult ja õnnelikult elamast, teha seda, mida tegelikult tahame, mis teeks meid õnnelikuks. Olen veendunud, et peaaegu kõigil leidub soov, mis oli või oleks liiga „riskantne“ meie ühiskonna jaoks või ei vastaks seatud normidele.
Kujutame ette meest, kellele meeldib värvida küüsi, tal on selleks annet, kuid ta on alati kartnud seda arendada ja töötada sellel alal, kuna see töö on naistele, aga meeste jaoks on see ebanormaalne — see ju ei mahu teiste inimeste raamidesse. Milline õudus! Aga kui järgi mõtelda, kas see pole nende elu, kas see pole nende õnn? Vastus on ei.
Kujutame ette, mis juhtub, kui mängida see ümber teisiti ning oletame, et see mees ületas kõik oma hirmud ja jättis selja taha võõra arvamuse, ikkagi riskeeris. Ta alustas lihtsalt — hakkas tööle tavalises salongis. Olles inspireeritud oma lemmiktööst ja püüdlusest areneda, tekkisid talle püsikliendid ning siis otsustas ta avada oma äri. Muidugi, sellise entusiasmi ja tuhinaga tal kõik laabus, kuid meenutagem, et selleks ta riskeeris. See käib mitte ainult tema kohta, vaid ka tüdruku kohta, kes tahab saada poksijaks, poisi kohta, kes tahab saada stilistiks, või vanaema kohta, kes kogu elu on soovinud tätoveeringut.
Naastes teema juurde, kas ei tähenda see seda, et meid püütakse ettekavatsetult hirmutada riski ja mingite raamidega, et teada saada, kellel ikkagi jätkub julgust ja kes leiab endas jõudu purustada see väär ring, näidates üles oma individuaalsust ja annet. Omal moel võib seda pidada edukate inimeste looduslikuks valikuks.
Hoopis teine küsimus on, kas antud inimesele on seda vaja või kas ta on lõpuni õnnelik — see on juba iga inimese enda otsustada.
Lõppude lõpuks, kui vaadata, pole risk üldsegi nii hirmutav. Inimesed peavad aru saama — kui neile meeldib midagi ebastandardset, pole põhjust seda karta. Mida tõepoolest tasub karta, on riskimist mitte proovida, sest lõppude lõpuks osutub selleks teie elu ja tähtsust omab vaid see, kas te olete õnnelik või mitte.
Ärge kartke riskeerida, teha seda, mida armastate ja olla see, kes te olete, ärge kartke elada.
Konkursi žüriisse kuulusid uudisteportaalist Delfi Noorte hääl peatoimetaja Deivi Kivi, Eesti Päevalehe ajakirjanik Piia Osula ja konkursi korraldaja poolt kommunikatsiooni peaspetsialist Margit Sellik. Võidutööd ilmuvad 7. juunil Eesti Päevalehe vahelehes Noor Tegija ning alates 22. maist ka Delfi Noorte hääles.
