Millised lapsed on õnnelikumad, kas need, kes kasvasid nõukogude ühiskonnas või 21. sajandi lapsed?
Tutvustame aprillis Tallinna spordi- ja noorsooameti ning Delfi Noorte Häälega koostöös väljakuulutatud noorte ajakirjanduskonkursi “Noor tegija” võidutöid. Konkursitöid hinnanud žürii sõnul olid tööd väga tugevad ning käsitlesid aktuaalseid ja ühiskonnapildis olulisi teemasid.
Kujutage ette, et te vaatate aknast välja, aga seal … Hoovis hullavad lapsed, samal ajal kui nende vanemad toimetavad kodus. Lapsed on õnnelikud, nad suhtlevad, naljatlevad ja naeravad. Vahva, on ju? Nüüd aga vaadake tegelikult aknast välja. Mida te näete? Hoovis mängivaid lapsi on jäänud palju vähemaks, pole kuulda kärarikkaid mänge. Aga tegelikult, kas kõik on nii halb?
Selles artiklis arutleme, millised lapsed on õnnelikumad, kas need, kes kasvasid Nõukogude ühiskonnas, või ikkagi 21. sajandi lapsed?
Nagu te juba taipasite, räägime kahe täiesti erineva põlvkonna lastest. Mõistagi, igaüks meist võib tuua vähemalt kaks plussi ja kaks miinust mõlema põlvkonna kohta. Teen ettepaneku vaadata sügavamalt.
Kellelegi pole saladus, et elu Nõukogude ajal ei olnud lihtne. Sel ajal ei olnud arvuteid, isegi kodune telefon oli lausa haruldus. Kuid tuleb märkida, et just tänu sellele ei istunud lapsed kodus ega mänginud vidinatega, vaid läksid sõpradega õue ja jalutasid. Kui kuulan lugusid oma ema lapsepõlvest, võin veendunult öelda, et lapsed olid õnnelikud elavast suhtlusest teineteisega, sellest, et neil ei olnud selliseid ägedaid vidinaid nagu tänapäeva noortel. Sel ajal lapsed lihtsalt nautisid omi jalutuskäike ja oma muretut lapsepõlve. Kahjuks ei saa ma kirjutada sama nüüdisaja laste kohta. Nüüd veedavad lapsed rohkem aega kodus, mängides arvutis või telefonis, aga võib olla vaatavad lihtsalt televiisorit.
Kui me räägime lastest, kes juba käivad koolis, siis arvan, et Nõukogude ajal lastel vedas pisut enam kui tänapäeva lastel. Haridus oli sel ajal täiesti tasuta ja see ei mõjutanud sugugi selle taset. Samuti oli väga palju huvialaringe ja klubisid, nagu näiteks klubi „Sädemeke“, mis võimaldas lastel ja noorukitel ennast teostada, aga peamine, see oli ka tasuta. Mida ei saa ütelda nüüdisaja kohta. Muidugi, nüüd on veel enamgi huvialaringe ja -koole, kuid kahjuks osavõtt neist maksab palju raha. Just seepärast ei saa paljud vanemad oma lapsi ringidesse kirja panna, sest eelarve on kõigil erinev. Seetõttu, et mõningatel lastel pole midagi teha, hakkavadki nad mängima arvutis või lihtsalt vedelevad ja ei tee midagi, ühesõnaga, looderdavad.
Kuid see pole veel kõige hullem, sest nüüdisaegne noorus on hakanud jooma, suitsetama ja isegi varastama. Ma ei hakka eitama, et ka Nõukogude ajal oli halbu noortekampu, kus samuti joodi, suitsetati ja varastati. Kuid kõik see toimus varjatumalt kui 21. sajandil. Nüüd on kõik avatum ja ligipääsetavam. Kuid selles on ka oma pluss. Tänapäeval võib iga laps minna, näiteks, raamatukokku ja võtta mistahes talle meeldiva raamatu. Kui raamatukogus ei ole sellist raamatut, mis talle vaja, võivad vanemad tellida selle Internetist. Nõukogude ajal, kui laps tahtis lugeda teatud jutustust või raamatut, ei õnnestunud see alati. Paljud raamatud ja jutustused olid Nõukogude ajal keelatud. Just seepärast võib öelda, et tänapäeva lastel on elada lihtsam kui lastel Nõukogude ajal.
Seega arvan, et võime naasta meie küsimuse juurde „Millisel ajal olid lapsed õnnelikumad?“ Toetudes oma isiklikule arvamusele, kirjutan veendunult, et mõlema põlvkonna lapsed on õnnelikud ja iga laps on õnnelik oma moodi. Pole tähtis, millisel ajal lapsed kasvavad, peamine on, kuidas lapsed ise suhtuvad oma lapsepõlve ja ellu, mis neid innustab, kuhu on suunatud nende püüdlused.
Konkursi žüriisse kuulusid uudisteportaalist Delfi Noorte hääl peatoimetaja Deivi Kivi, Eesti Päevalehe ajakirjanik Piia Osula ja konkursi korraldaja poolt kommunikatsiooni peaspetsialist Margit Sellik. Võidutööd ilmuvad 7. juunil Eesti Päevalehe vahelehes Noor Tegija ning alates 22. maist ka Delfi Noorte hääles.
