Brad Pitti "Z maailmasõda" (mille järje pidi lavastama David Fincher) oli väga keerulise produktsiooniga film: näiteks kirjutati stsenaarium keset filmimist ümber ning teatud stseenid tuli hiljem uuesti filmida. See pole aga midagi võrreldes lõpuga, mis tuli täiesti ümber filmida.

Algupärane lõpp ei leidnud aset laboris, kus Pitti kehastatud Gerry avastas vaktsiini zombide vastu, vaid hoopis Venemaal, kus mees liitus zombide vastu võitleva armeega. Hiljem avastas mees, et tema naine hakkas ellujäämise nimel prostituudiks ning jättis mehe teise pärast maha. Gerry asus teekonnale läbi Siberi, et jõuda tagasi naise laagri juurde ning panna tagasi kokku perekond, mille apokalüpsis lõhestas.

See lõpp filmiti ja oli valmis, kuid filmistuudio Paramount leidis, et see oli liiga sünge ning lasid 25 miljoni dollari eest üles võtta palju helgem lõpp, mida nägime ka filmis, kus Gerry päästis põhimõtteliselt maailma ning sai kokku ka oma perekonnaga.

Elizabeth Taylori ja Richard Burtoni "Kleopatra" kujunes 1963. aastal üheks enimteenivaks filmiks, kuid ei jõudnud ikka kasumisse.

Filmi eelarve tõusis esialgsest 2 miljonist 31 miljonini ning oleks peaaegu 20th Century Foxi pankrotti ajanud. Seda suuresti põhjusel, et väga keerulised ajastutruud võttepaigad ehitati Londonis valmis, kuid kogu meeskond pidi need samad võttepaigad uuesti ehitama Roomas, kui produktsioon oli sunnitud võttekohti vahetama.

Filmi painas justkui needus: korduvad võttepäevade edasilükkamised, peaaegu Elizabeth Taylori surmaga lõppenud haigus ning palju muud. Londonis filmitud stseenid filmi ei jõudnudki, mis omakorda tähendab, et tegu oli filmi jaoks väga kalliks maksma läinud kustutatud stseenidega. Filmi esialgne versioon oli kuus tundi pikk, kuid stuudio pigistas režissööri kätt, et kinodesse jõuaks kolme tunnine versioon. Hiljem jõudis DVD peale umbes nelja tunnine versioon, kuid see tähendab, et umbes kaks tundi pole avalikkuse ette kunagi jõudnud.



2014. aasta X-Meeste filmi "X-Mehed: Tulevase möödaniku päevad" ("X-Men: Days of Future Past", 2014) treilerid näitasid, et seeriasse naaseb ka esialgses triloogias kaasa löönud Anna Paquini kehastatud Rogue, kuid filmi linastumisel selgus, et tema stseenid kinoversiooni ei jõudnud, sest režissöör
arvates lõhkusid need ära filmi tempo ning viisid kestvusaja ka kahe ja poole tunni peale.

Anna Paquini stseenid läksid 200 miljoni dollari suurusega eelarve juures maksma üle 22 miljoni dollari, mille sisse on arvestatud näitleja 2.8 miljoni dollari suurune tasu ning kaks nädalat kestnud lisavõtted, mida ei arvestatud esialgsesse võtteperioodi sisse. Filmile tehti hiljem "The Rogue Cut", kus on ka kõik kustutatud stseenid sees. Need muudavad filmi ausalt öeldes isegi paremaks.


Terry Gilliami "The Man Who Killed Don Quixote" linastus lõpuks eelmisel aasta, aga esimest versiooni samast filmist hakati tegema esimest korda juba 1998. aastal.

2000. aastal esimest korda võttesse läinud Gilliami "The Man Who Killed Don Quixote" peaosades olid näiteks Johnny Depp ja Jean Rochefort, kuid film kunagi valmis ei saanudki, mistõttu kasutati väheseid filmitud ja kaadritaguseid stseene, et teha 2002. aastal valminud dokumentaalfilm "Lost in La Mancha", mis rääkiski Gilliami erakordsest ebaõnnest.

2000. aastal läks kogu meeskond Hispaaniasse filmima, kuid seal alles probleemid algasid: näiteks asus piirkonnas sõjaväebaas, mis tähendas, et heli saanud salvestada. Lisaks oli piirkonnas suur üleujutus, mis hävitas suurema osa tehnikast ning muutis filmi jaoks ideaalse maastiku täiesti teistsuguseks. Kõige tipuks pidi Quixote'i kehastanud Rochefort haiguse pärast võtetelt lahkuma. Probleemid kindlustusfirmaga ning teised rahalised raskused sundisid võtted lõpetama ning pea 17 aastat hiljem tegi Gilliam lõpuks filmi, mida ta 2000. aastal filmida üritas.

Eelmisel aastal kinodesse jõudnud "The Man Who Killed Don Quixote" peaosades polnud enam Depp ega Rochefort, vaid hoopis Jonathan Pryce, Adam Driver, Olga Kurylenko ja Stellan Skarsgård. Esialgne katse filmi teha läks maksma üle 21 miljoni dollari ning see teeb sellest ühe kõige kuulsama kustutatud stseenidega filmi, mis isegi kunagi valmis ei saanud.


2006. aasta versioon Supermanist polnud päris see, mida rahvas ootas: peaosas oli suhteliselt tundmatu Brandon Routh, filmi tempo oli üllatavalt aeglane ning meenutas pigem rahulikku draamat kui suurejoonelist koomiksifilmi.

Filmi esialgne versioon algas kuue minuti pikkuse dialoogitu episoodiga Supermanist külastamas oma koduplaneeti Krypton. Stuudiole aga ei meeldinud nii rahulik, aeglane ja ülejäänud filmiga võrreldes täiesti teistsuguse emotsiooniga osa, mistõttu see kinoversiooni ei jõudnudki.

Kustutatud episood ise läks maksma pea 10 miljonit dollarit ja kuigi seda saab nüüd näha filmi DVD ja Blu-ray versioonidel, paneb ikkagi pead kratsima idee, et midagi nii kallist ja tegelikult väga ilusat otsustati filmist välja jätta.