Margus Karu intervjuus Eesti Päevalehele 2010. aastal: nullpunkt on minu jaoks siis, kus saan end taas kord uuesti leiutada

Täna saabus teade menukirjaniku ja filmimehe Margus Karu lahkumisest. Meenutades Marguse elu, taasavaldame 2010. aastal ilmunud intervjuu, milles Karu rääkis oma isiklikust nullpunktist, tööst produtsendina, oma reisimisest ja mõtetest.

Rahakotiraudu avades on lugejad valinud 25-aastase Margus Karu tänavuste hinnatumate eesti kirjanike sekka – Mihkel Raua, Andrus Kiviräha ja Tõnu Õnnepalu kõrvale. Nüüd on Karu elus käes uus nullpunkt ja pooleli on ka järgmine raamat.

Millega praegu tegeled?

Põhimõtteliselt töötan endiselt Kuukulgur Filmis reklaami- ja filmiprodutsendina. Aitasin Andrus Maimiku ja Rain Tolgi assistendina teha esimest Eesti HD-filmi „Kormoranid”. Kaks nädalat tagasi võtsin ennast vabaks. Praegu on mu elus selline hetk, kus ma tegelikult ei tea, mis mu tulevik toob, ja ma ei ole ammu asjade seisuga nii rahul olnud. Mind köidab selline teadmatus väga.

Kuidas sinust produtsent sai?

On nii sattunud. Tegin ülikooli lõputöö koos Jim Ashileviga, kirjutasime koos stsenaariumi ja viskasime münti, kumb teeb lõputöö produtsendina ja kumb režissöörina. Mina sain produtsendiks. Nulleelarvega projekt oli üsna edukas, saime mõlemad hindeks suurepärase. Pärast seda hakkas mulle kukkuma sülle igasuguseid otsasid. Hakkasin järjest ütlema jah ja ühtäkki avastasin, et mul on visiitkaart, millele on kirjutatud „Margus Karu – produtsent produktsioonifirmas”.

Samas ei saa öelda, et see oleks minu kutsumus, mida elu lõpuni teha tahan. Aastal 2008 võtsin ennast töölt vabaks. Mõtlesin, et aitab neist jah-idest, keskendun vahepeal asjadele, mida ise teha tahan. Sellel kaheaastasel reisil kirjutasingi valmis esimese raamatu. Siis tulin Eestisse tagasi ja andsin endale lubaduse, et jätkan loomingulist teed ega lähe uuesti õnge – ei hakka jälle tegelema raha- ja turundusmaailmaga. Aga juhtus teistmoodi. Tegin Vietnamis läbi raske liiklusõnnetuse, mis viis reisieelarve nulli. Kui Eestisse jõudsin, oli mul arvel 300 krooni ja kõige lihtsam variant oli jätkata sama tööd. Aga nüüd olen jälle jõudnud sinnani, et põhimõtteliselt tulin režissööri ametist ära teadmata, mis ma edasi teen.

Miks?

Kui ma olin 15 ja mõtlesin, millist elu tahaksin täiskasvanuna elada (pidasin 25-aastast täiskasvanuks, nüüd enam nii väga mitte), siis mõtlesin, et äge oleks töötada kuskil meedia- või reklaamivallas ja elada vanalinnas. Loome on mind läbi elu huvitanud. Nüüd elangi seda elu. Võin öelda, et hakkasin pärast keskkooli lõppu järjest oma unistusi teostama. Mõtlesin, kes minust saab, kus võiksin kolme aasta pärast olla, ja jõudsingi sinna. Kui seal kohal olin, sain aru, et see ei ole ikka see. Tahan kogu aeg edasi areneda ja katsetada erinevaid asju.

Asju tuleb teha kirega. Praegu tunnen, et reklaami vallas ei tee ma enam asju hingega, see on minu jaoks saanud tööks ja rutiiniks, kuigi on iseenesest üks rutiinivabamaid palgatöid. Tahaksin teha mingit enda asja. Kuna aeg ööpäevas on piiratud, siis tunnen, et peaksin leidma endale vabaduse tegeleda enda loominguga. Kui ikka terve päeva vaevled ja mõtled, kuidas teha nii, et toorjuust kaamera ees võimalikult apetiitne välja näeks, siis õhtul koju minnes ei ole enam isu, et võtaks laptop’i lahti ja hakkaks kirjutama. Kirjutamine on selline asi, milleks ei saa end sundida. See nõuab aega ja vabadust ning seda, et saaksin hommikuni välja magada.

Mis on su kirg?

Mind köidavad inimesed ja kogemused. Kui lähen reisima, siis mitte selle pärast, et tutvuda arhitektuurimälestistega. Mulle meeldib jälgida, kuidas erinevad riigid toimivad, vaadata tänaval kohvi juues tundide viisi mööduvaid inimesi. Inimesed, nendega suhtlemine ja nendesse süüvimine on minu kirg. See toob ka kirjutamises kasu.

Praegu võin öelda, et minu kirg on tegelikult siiski rohkem kirjutamine kui filmide tootmine, kuid ma ei usu, et sellelt erialalt täiesti kaon. Filminduse maailm on maagiline. Mulle öeldi kunagi: kui sa oled noor, siis tahad edu, hakkad pankuriks, et koguda võimalikult palju raha. Kui majanduslik edu käes on, siis tahad puhata, rajad viinamarjaistanduse. Kui oled piisavalt puhanud, saad aru, mida tegelikult tahad, ja hakkad filme tegema. Mina alustasin kohe filmidest.

Mis on tänapäeva noorte põlvkonnas, kes hakkavad lähitulevikus Eesti ühiskonda ja maailmapilti muutma, varasematest erinevat?

Minuvanustes ja nooremates põlvkondades on julgust, vabadust ja arrogantsi. Nad ei hoia ennast tagasi. Julgetakse rääkida, omi asju teha ja ennast näidata. Põhiline on see, et nad julgevad unistada. Kui sa tahad kellekski saada, siis kõik on käegakatsutav, kui natukene pingutada.

Eesti on minu arust kõigi võimaluste maa. Kui sa tahad tõesti siin midagi ära teha, siis üsna ruttu saab igasugu asju proovida. Vahepeal mõtlesin, et minust võiks saada filmikunstnik. Siis hakkasin seda inimestele rääkima ja paari kuu pärast tulidki esimesed variandid, kus sain kunstnikutööd praktiseerida.

Mis suhe sul „Nullpunktiga” on? Kui suure osa endast sa raamatusse kirjutasid?

Üldine sündmustejada, kus poiss läks maakoolist linnakooli ja tal tekkisid probleemid, mis lõpuks lahenesid, on minu lugu. Seal on veelgi selliseid sündmusi, mille olen elust varastanud. Kindlasti ei ole see üks ühele elust maha kirjutatud teos. Kuna paljud tunnevad seal ära asju, mida olen neile enne enda kohta rääkinud, siis ikka tullakse ja küsitakse, kas mul tõesti oli nii raske ja kas ma kirjutasin Vanilla Ninjale loo. Sellist asja ei ole tegelikult juhtunud. Võin öelda, et see on väga isiklik raamat ja põhimõtteliselt minu lugu.

Miks on kujunenud selline arusaam, et kesklinna eliitkoolis käivad rikaste vanemate ärahellitatud lapsed ja Lasnamäe tavakoolis kaagid?

Mina ei julgeks nii öelda. Pigem koonduvad eliitkooli inimesed, kel on mingis mõttes juba ühine huvi. Ehk siis nad on näinud vaeva ja võtnud kätte, et minna katsetele, et jõuda elus kuskile paremasse kohta. Olen käinud kolmes koolis, mis on oma loomult täiesti erinevad: harilikus Lasnamäe nii-öelda getokoolis, Noarootsi internaatkoolis ja Gustav Adolfi gümnaasiumis.

Kui võrdlen seda tausta, õppimiskeskkonda või üldist mentaliteeti, siis eliitkoolis satud sellisesse seltskonda, keda õppimine juba kuigipalju huvitab. See sunnib olema aktiivsem, kuulama, kaasa tegema. Ei saa väita, et eliitkoolides käivad ärahellitatud ülbed jõmpsikad, see koondab veidi suuremate ambitsioonidega noori.

Mis peitub tegelikult eliitkooli taga?

Konkurents. See, et koolidel on tekkinud võimalus valida põhikooli lõpetajate seast koorekiht. Juba siis, kui nad saavad oma klassidesse piisavalt hea valimi noori, läheb õppetöö paremini. Õpetajad ja õpikeskkond on kindlasti teistsugune. Eliitkoolides on ehk parem atmosfäär, need näevad uhkemad välja, seal on parem aura... Ei julgeks väita, et kõik õpetajad on tavakooli õpetajatest peajagu üle, aga sealne keskkond soosib õppetööd.

Kas eliitkoolides peale surutav konkurents ei tekita olukorda, et kooli lõpetab hulk võitlushimulisi karjääriinimesi, kes tahavad iga hinna eest teistest paremad olla?

Ega karjäär ei ole ju läbinisti halb, seda ei pea tegema üle teiste inimeste laipade. Läbilöögivõimelised inimesed ongi need, kes elu edasi viivad. Neil on ambitsioonid, nad tahavad ise rohkem saavutada ja selle kaudu viivad üldist Eesti elu edasi.

Kas tänapäeva noortest saavad liiga ruttu väikesed vanainimesed? Noorusaega ei osata enam nautida?

Kui mõtlen enda ülikooliseltskonna peale ja sõpruskonnale, kus praegu olen, siis nende kohta ei saa seda öelda. Nendes on ikkagi kõvasti lusti, elujanu ja katsetamisrõõmu. Osa 25-aastasi saab sünnipäeval kokku ja meenutatakse seda, kuidas oli olla noor, mida on minu arust väga kurb vaadata (naerab). Loodan ja arvan, et praegune põlvkond on selline, kes võtab veidi aega olla noor.

Milliseid elutõdesid võiksid noored sinu raamatut lugedes õppida?

Arvan, et sallivust. Kiusajad ise ei saa arugi, mida nad teevad. Igasugune tõrjumine, kas siis füüsiline või vaimne, avaldab mõju. See lugu näitab kiusatava sisemaailma, seda, mida tema tunneb. Kui keegi hoolimatult mõnele noorele midagi ütleb, võib väikeste nöögete summa ebakindla inimese elu kokkuvõttes raskeks teha.

Kas „Nullpunktis” on kirjas edu valem: kuidas võita sõpru, mõjutada inimesi ja keskkoolis ellu jääda?

Selliseks on teda tembeldatud küll. Ma arvan, et raamat pakub lohutust. Aga edu valem? Võib-olla annab julgust juurde. Kõik on mööduv, võid ise hakata elama sellist elu, nagu tahad. Need koolikiusajad ei jää su ellu igaveseks. Olen saanud väga palju kirju, kus praeguse aja keskkoolinoored kirjutavad, et sellest on väga palju abi. Tänatakse, et keegi sellest kirjutab. Või siis inimesed, kes on ise sama kogemuse läbi elanud, kirjutavad, et neil on väga kahju, et seda raamatut ei olnud, kui nemad keskkoolis käisid.

Sain teada, et „Nullpunkt” on koolide soovitusliku kirjanduse nimekirjas, mis on äärmiselt üllatav, kuna see juhtus popkultuuri teosega nii ruttu. Siiamaani on kõik arvustused olnud ääretult armsad ja julgustavad. Isegi meedias pole keegi karmi kriitikat teinud. Kuna kirjutasin üsna siira raamatu, siis keegi ei taha hakata võtma teema üle, mis räägib avatult ühe heidikpoisi võitlusest keeruliste elutingimustega.

Mis peab tingimata sisalduma tänapäeva noorsooromaanis? Seks, vägivald, narkootikumid?

Põhjus, miks minu raamatut on loetud, on see, et ta on filmilik. Üks sündmus viib teiseni ja ta on loopõhine, tihe, lihtsasti loetav. Kui jälgida sellist skeemi, millega Sass Henno alustas, siis need asjad ei pea kindlasti sees olema. Ei saa öelda, et noorsooromaani valem on see, et seal peab olema seks või narkootikumid, tohutud peod ja peksmised. See ei ole kindlasti iga eesti noore elu. Aga mina lihtsalt ise puutusin nendega kokku ja see oli teema, millest oskasin ja tahtsin kirjutada.

Millised on olnud su enda elu nullpunktid?

Ma arvan, et praegu olen ühes nullpunktis, aga ei pea seda ainult negatiivseks. Nullpunkt on minu jaoks siis, kui olen sellises seisus, kus saan end taas kord uuesti leiutada. Keskkooli ajal oli nullpunkt siis, kui tundsin, et pole enam midagi kaotada, enam väga palju hullemaks asjad minna ei saa. Praegu on mul selline tunne, et kui ma ise midagi ette ei võta, siis jään samamoodi lihtsalt ühte kohta seisma ega arene kuskile poole. Ei taha teha järjest elu lõpuni täpselt samu asju ja elada rutiinis, sest rutiin on see, mis tapab.

Mida negatiivsed kogemused sulle andnud on?

Irooniavõimet, huumorimeelt ja seda, et mul on olnud need aastad, kus ma nägin asjade teist poolt. Kuni põhikoolini olin ise see pool, kes otseselt teisi ei kiusanud, aga lasin asjadel toimuda ja naersin kaasa. Olen õnnelik, et mul olid need kolm keskkooliaastat, mis näitasid mulle hoopis teistsugust elu. Nüüd ei võta ma enam kedagi, midagi ega ühtegi olukorda iseenesestmõistetavalt, olen tänulik sõprade ja selle koha eest, kuhu praegu olen jõudnud.

Kui „Nullpunkt” oli lugu heidikustaatusest välja ronimisest, siis millest tuleb järgmine?

Kui esimene raamat oli noorsooromaan, siis teist võib klassifitseerida seiklusromaaniks. Ega see ei ole ainult minu ja noorte kirjanike viis võtta elust üle. Usun, et kõik kirjanikud teevad seda. Elu ongi inspiratsioon. Igas raamatus on palju kirjanikku ennast või seda, mis teda on ümbritsenud. Sellest, mida ei tea, ei oska ju kirjutada.