ARVUSTUS: "Wonder Woman" annab lootust DC koomiksifilmide tuleviku suhtes
Wonder Woman ei ole kõige populaarsem superkangelane DC universumis, kuid kindlasti üks huvitavamaid ning intrigeerivamaid, sest müütiliste amatsoonide poolt üles kasvatatud surematu jumalanna oli pidevalt ainuke piisavalt julge, et probleem lahendada tapmise abiga. Olles kaastundlik inimeste ja nende probleemide suhtes, armastab Wonder Woman eelkõige lahingut ning väljakutset, sellepärast on tema käitumine tihti moraalselt küsitav, sest näiteks hea lahingu nimel on naine nõus inimesi mitte päästma.
Tema põhjendus on üldiselt seisnenud selles, et iga inimene - mees, naine või laps - peab olema enda ja perekonna eest suuteline seisma piisavalt, et surra nagu sõdalane või põgeneda nagu argpüks, et hiljem maitsta õigluse mõõka.
Brutaalse kasvatusega laiaõlgne ja imeilus kangelanna oli loodud tasakaaluks väga maskuliinsele kujutisele superkangelasest. Olles võimetelt sarnane Supermaniga, on Wonder Woman ideeliselt DC vastus Marveli Skandinaavia mütoloogiale (Thor, Loki jms), kus imeline Diana on Kreeka mütoloogia sissejuhatus superkangelaste maailma. Olles Zeusi tütar, omab naine viie jumala võimeid ja esemeid ning esindab tervet eraldi koomiksite seeriat, kust on pärit ka näiteks Aquaman, kes tänu Hadesele saab kokku Poseidoniga, mille tulemusel omandab jumalale omased võimed ning ka legendaarse kolmhargi.
Minule hakkas Wonder Women silma kusagil viis aastat tagasi, kui Kal-El ja Diana koomiksites armusid, andes huvitava tasakaalu naise julmale ja brutaalsele maailmavaatele ning mehe vankumatule moraalile, kus mõlemad tegid suhte nimel kompromisse. Kal-El võttis elu, et kaitsta naist. Diana põlvitas mehe ees, et näidata oma tundeid ning lõpuks päästis ka Supermani elu, kandes teda seljas ja võideldes tee vabadusse võib-olla ühes eepilisemas DC episoodis, mis kunagi loodud.
Kogu eelnev jutt on mõeldud edasi andmaks ideed, mida ootasin ekraanilt. Sellist Wonder Woman tüüpi kangelast olen kinolinalt kaua oodanud ja ka põhjus, miks Zack Snyderi "Watchmen" (2009) on minu üks suuri lemmikuid, sest kajastab kangelaseks olemise ilu ja valu. Kahjuks läheb "Wonder Woman" koomiksist veidikene kõrvale ja valib ohutuma tee, mis oli oodatav, sest oleks raske uskuda, et mõni stuudio lubaks ekraanile filmi, kus peategelane lööb nutva naise jalaga mudasse, sest too keeldub relva haaramast ja enda eest seismast, vaid vajab selle jaoks meest. Samas olen rahul ja õnnelik, et DC alustab ka Kreeka mütoloogia osaga, kus on Hades, Poseidon, Ares ja teised teada ja tuntud nimed.
Terve linaloo staar on muidugi Iisraeli modell Gal Gadot, kes teeb oma rolli imeliselt ja annab päris huvitava versiooni tuntud kangelannast. Imeliselt ilus naine on üllatavalt füüsiline ja võimekas, seega ei ole mul probleemi näha teda esindamas amatsoonide printsessi.
"Wonder Woman" keskendub Diana kasvamisele ning fotole, mida me nägime "Batman vs Superman" filmis - nimelt, millal ja kuidas see tehti ning taust foto taga. Põhimõtteliselt on pool loost noore naise Wonder Womaniks saamise lugu, millele järgneb kahekülgne esimese maailmasõja draama. Ühel pool on tavainimese kannatus ja juhtide ükskõiksus elude väärtuse suhtes ning teisel pool on lahing kahe jumala - Diana ja Aresele vahel. Sõjadraama on käsitletud kiiresti, kuid piisavalt stiilselt, et olla mõjuv ja kõnekas. Antud osa filmist on ka kõige parem - Diana kohanemine ühiskonnaga, tema kasvamine läbi sõjakannatuste (tekitades soovi inimesi aidata) ning lõpuks leppimine enda rolliga inimkonna tuleviku suhtes. Probleemid tulenevad pigem viimasest vaatusest ja loo esimesest kolmandikust.
Diana kasvamine ja treenimine peidetud saarel on oluline osa, mida peab rääkima, et mõista otsuseid, mida naine teeb, kuid antud juhul laseb režissöör Patty Jenkins sellel venida natukene liiga pikalt. Meeleolu ja valitud värvid on õiged, kuid veider tempo kõikumine ja tarbetu huumor ei ole piisavalt huvitav, et vaatajat pingsalt kinni hoida. Saalist muidugi minema ei kõnni ja teine kolmandik on suurepärane, seega on mida oodata.
Paraku alustab esimene kolmandik ka aeg-luubis kaadrite kasutamist ning see ületab üpris kiiresti igasuguse mõistliku limiidi ning paneb samas stiilis viimase kaadrini välja. Märulit on palju ja kui enamus sellest on aeg-luubis, siis on päris selge, miks film on 141 minutit pikk. Lõppvaatus on kahjuks tüüpiline arvutiefektide abil loodud spektaakel, mis võiks vabalt ka mitte olla, kuid otseselt kahju ka ei tee.
Olgugi, et olen antud filmi suhtes päris kriitiline, pean tunnistama, et DC vajas seda teost juba pikemat aega. Tume ja depressiivne universum, millega prooviti tabada Chrisopher Nolani "The Dark Knight" trilooga võlu, on olnud suurejooneline põrumine ning Diana toob vajalikku värvi, iseloomu ja valgust, mis lubab loota rohkemat, kui DC on seni fännidele suurelt ekraanilt näidanud.
Samuti pean ütlema ka kiidusõnad režissöörile Patty Jenkins, kelle otsus eelistada karakterit märulile oli õige. Jenkins oskab luua emotsiooni ja romantikat ning tugevused tulid esile ka Saksamaa kurja keemiku Dr. Maru esitlemisega - hoides joont naiseliku, haletsusväärse, geeniuse ja kurjuse vahel. Sedavõrd pika teose puhul on puudu kangelasele võrdväärne vastane, see siiski toimib karakterit tutvustava eesmärgile kohaselt ja annab lootust, et järgmised DC filmid ei pruugi halvad olla.
