Tõnu Trubetsky: oleks vaja uut revolutsiooni
Kunagi oli laulev revolutsioon, nüüd on aeg küps tantsivaks revolutsiooniks. Näiteks Eestis vohava bürokraatia vastu, ütleb usutluses LP-le anarhist ja muusik Tõnu Trubetsky.
Mis sulle praeguses argielus närvidele käib?
Just mõtlesin, et oleks vaja uut revolutsiooni. Oli laulev revolutsioon, nüüd võiks olla tantsiv revolutsioon. Näiteks selle vastu, et bürokraatia vohab. Et 95% ETV saateid on täielik jura ja selle vastu, et koolides ei ole autoõpet ega ei õpetata läti keelt ega teisi asju, mida inimestel elus tegelikult vaja läheb.
Ükskõik, mida sa ei tee, ikka põrkud vastu bürokraatiamüüri. Näiteks mina, kes ma teen ainult bändi, pole süsteemi silmis keegi. Mind pole paljudes küsimustes riigisüsteemi jaoks üldse olemaski.
Distantseerid end tänapäeva punkaritest. Ent kui uskuda, et punk on sotsiaalne hoiak, ühiskonna vastu kriitiline nähtus, siis seda meil ehk polegi. Pigem on teravama sõnumi kandjana hiphop või räppmuusika n-ö uus punk.
Olen isegi mõelnud, et miks me ei näe kerkimas uut subkultuuri, mis ühiskonnas toimuvale teravalt reageeriks. Natuke on seda hiphopis. Kaur Kender on koos Beebilõustaga teinud midagi seesugust.
Mulle meenub, kuidas me Peeter Volkonskiga käisime Valgas Eesti muusikavideote festivalil. Olime žüriis videoid hindamas. Seal oli hästi palju hiphopi või siis räpivideoid ja hakkas silma, et neis esinesid inimesed, kes on arvatavasti rikkad või üle keskmise jõukad. Esinevad videotes, mis on filmitud mahajäetud tehasehoones, maas süstlad, kasutatud preservatiivid ja kõik see kraam… Aga see oli ainult pilt. Tundus, et tavaelus sõidavad need inimesed kalli linnamaasturiga ja elavad kenas eramajas. Ühesõnaga ei olnud usutav. Pigem vastuoluline. Stiil eeldab, et kõik räpparid peaksid olema ühiskonna vastu kriitilised, süsteemi ja võimumeeste vaenlased. Sellist asja ma ei märganud, märkasin ainult sisu ja vormi vastuolu.
