PUBLIKU INTERVJUU | Rammstein peab terrorilaine tõttu oma lavasõu paremini läbi mõtlema: senini olime meie need, kes panid asju plahvatama
Eile õhtul andis sakslaste au ja uhkus Rammstein Tallinna Lauluväljakul erakordselt võimsa kontsertshow. Vahetult enne plahvatuslikku möllu istus Publik maha aga Saksa industriaalroki lipulaeva kitarristi Paul Landersiga, et rääkida nii muusikast, poliitikast kui ka isegi kokandusest.
Juba intervjuu alguses pidi Paul Landers nentima, et bändi kohta liigub juba aastaid erakordselt kentsakat valeinfot. Näiteks, kui uurisime, kas sakslased esitasid ka sel korral kontserdikorraldajale tavapärasest keerulisemaid soove, imestas mees, et selliseid ei ole ja ei ole ka kunagi olnud. Landers rõhutas, et meedias kirjutatud juttu nende kohta ei maksa alati uskuda ning tihtipeale, kui ta läheb pärast intervjuu andmist ilmunud artiklit lugema, ei leia ta sealt pea ühtegi sõna, mis oleks tema suust tulnud. Muigasime üheskoos, et loodetavasti läheb sel korral ehk teisiti.
Milline senine Rammsteini kontsert on sul veel eredalt meeles?
Tegime Saksamaal ühe kontserdi ainult oma fännidele, kus me mängisime aluspükstes. Me ei teinud seal juures mitte mingit sõud — me lihtsalt laulsime. Olime kirjutanud just uued laulud oma uue plaadi jaoks ja tahtsime neid laule kuskil proovida. Nii otsustasimegi anda kontserdi oma kõige tulihingelisematele fännidele…tehes seda aluspükstes. Tegime sellel kontserdil üldse kõike seda, mida meil tavaliselt ei ole lubatud teha — näiteks istusime me vahepeal keset kontserti tooli peale maha, sõime ühe õuna ja ajasime omavahel juttu. See oli nii tore!
Millises riigis on kõige rajum publik?
(Landers mõtleb hetke, muigab ja küsib omalt poolt vastu) Sisemiselt või välimiselt?
Välimiselt.
Peaksite meiega kaasa tulema Lõuna-Ameerikasse — seal on kõige rohkem väljapoole elav publik!
Aga sisemiselt?
Mul on selline ettekujutus, et hoolimata sellest, mis paistab väliselt, on inimestel rõõm selle üle sarnane. Oleme aru saanud sellest, et mida soojem on maa, seda emotsionaalsem on rahvas ning mida külmemad on maad, seda rahulikumad ja tagasihoidlikumad nad on. Meile meeldib siiski kõigile esineda ja teame, et teeme rõõmsaks ka neid, kes seda välja ei näita.
Milline on Eesti publik?
Eesti publik on täitsa hea. Me enam ei analüüsi väga, et milline publik väliselt on. Isegi, kui teinekord on vaiksem publik, tunneme me, et neile meeldib see, mis me teeme ning see rõõm nakatab ka meid laval. Mõnikord on olnud hästi vaikne publik ja siis me oleme hiljem uurinud fännidelt, et kas teile ei meeldinud kontsert, aga nad on alati vastanud, et vastupidi — see oli nii tore ja oleme ülitänulikud!
Hiljuti katkestati saksa rockfestival Rock-am-Ring terroriohu tõttu ning teie esinemine jäi ära. Mida sa sellest hetkel maailmas toimuvast kaosest arvad ja kui palju see teid ennast mõjutab?
Senini olime meie need, kes panid asju plahvatama…Kuna nüüd on need plahvatused muutunud reaalsuseks, siis ka meie peame selle üle järele mõtlema ja võib-olla midagi teistmoodi tegema ja midagi muud välja mõtlema.
Mida sa arvad aga USA ja Saksamaa hiljutistest suhetest?
Oeh, ma olen siiski esmajärjekorras muusik. Isegi poliitikud ei tea, mida poliitikast rääkida - rääkimata sellest, et näiteks jalgpallurid oskaksid midagi selle kohta öelda. Mul on küll oma arvamus olemas, aga eelistaksin rääkida teemadest, mis on mulle rohkem olulised.
Kas sa oled mõelnud, mis saab siis, kui sa ühel päeval enam muusikaga ei tegele? Till Lindemann on ju näiteks elatist teeninud korvipunumisega.
Hakkan tegema hästi-hästi palju süüa ja hakkan ka hästi-hästi palju sööma!
Milliste kokandusterminitega sa Rammsteini loomingut kirjeldaks?
Siis kui liha on veidi juba üle küpsenud, nii et väljast hakkab juba mustaks tõmbuma, aga mitte veel kõrbenud — täpselt seal piiri peal!
Kuidas sa pingeid maandad?
Pärast kontserte me lihtsalt joome pidudel, aga samas pole meil eriti ka stressi ega pingeid, mida maandada. Meil on pingevaba elu — me ööbime ilusates hotellides, me lendame väikeste lennukitega ringi ja me teeme muusikat, mida me teha tahame.
