ARVUSTUS: “Una“ — šokeerivalt julge, süüdimatu ja avameelne draama, mida igaüks omal vastutusel vaatama läheb
Aastad mööduvad ja Unast kasvab noor naine. Lapsena Ray poolt ahistatud ja ärakasutatud Una aga võtab suhet nagu elu loomulikku osa ja ilmub ühel heal päeval mehe töö juurde. Üha rohkem ja rohkem meenutab ta ammu olnud aegu, ent kõik see on siiski üsnagi räpane ja tõeliselt kriminaalne. Seda suhet ei tohiks mitte mingil juhul eksisteeridagi. Una ei jäta aga jonni ja asub ta Ray'd omamoodi lapsikult manipuleerima, lootes saada samasugust suhet nagu kunagi oli.
Kinnisideena on ta pähe võtnud et nende vahel oli ja on armastus. Ehkki Ray püüab seda eitada, on ka tema end mässinud vägagi kuritegevuslikku armuromaani. Ta justkui lubabki nüüdseks nooreks neiuks sirgunud naisel endaga mängida ja tunneb sellest naudingut, samal ajal kõike eitades ja tõrjudes. Mis küll toimub Una peakeses? Kas ta ise ka aru saab, mida endast ikka aastate poolest vanemalt mehelt tahab? On see niisama kirg, janu millegi uue järele või nostalgia, mis kohati justkui tema enda sõnul on olnud meeldivad, kuid tahtes teada – ega Ray'l vahepeal veel sarnaseid suhteid pole olnud?
Ei oska öelda, kellele niivõrd depressiivset vaatamist isegi soovitada. Kunstiliselt väga omapäraselt lahendatud linateos on ehk hoiatuseks lapsevanematele. Tegu on kuidagi isegi sadistliku jõuga end pealesuruva Una oma peas väljamõeldud fantaasiaga, mida nüüdseks enam-vähem korralikku elu elama hakanud Ray ei suuda ohjata, teades, mis neil minevikus juhtus.
Üldised kaadrid on filmis väga hästi filmitud ning siin on palju vaikushetki. Rooney Mara muidugi teeb hea rolli, aga ka siiski mitte midagi nii erilist, sest kaadrid, kuidas teda filmitakse on küllaltki monotoonsed ja vaiksed, ent samas kummastavad. Film räägib ka Ray (Ben Mandelsohn) tööelust, mis on parasjagu sassis. Ausalt öeldes on "Una" kohati igav. Nagu isegi võite aru saada, pole tegu popkornifilmiga, vaid depressiivse draamaga.
Ma ausalt ei tea, kellele seda soovitada. Eks see rohkem selline kunstiline eksperiment ole, pakkudes kinokülastajale pisut närvekõditavat šokiteraapiat ja luues elava pildi luuludest ja päriselust, mida filmi peategelased tunnevad. Arvestades, et tegu on kriminaalse looga, on see küllalt nukker ja kurb. Minimalistlik "Una" jätab küll mõtteainet, kuid ei pretendeeri kindlasti olema "vaatamine kõigile". Ilmselt jääbki see vaid n-ö kunstiliseks vaatemänguks. "Una" on šokeerivalt julge,süüdimatu ja avameelne draama, mida igaüks omal vastutusel vaatama läheb. Filmil on ka üsnagi range vanusepiirang, mis võiks isegi veel karmim olla.
