ARVUSTUS: "Põgenemise rütm" on lummav kihutamisooper, millesarnast pole sa varem näinud
Edgar Wright on alati olnud režissöör, kes kasutab muusika maksimaalset potentsiaali efektiivse stseeni loomiseks. Ta on eelnevalt oma talenti demonstreerinud filmis "Scott Pilgrim vs. The World", "Hot Fuzz" ja "Shaun of the Dead", kust on pärit kuulus zombide peksmise stseen Queeni pala "Don't Stop Me Now" taustal. Wrighti teab täpselt, kuidas panna kokku meeleolu, huumor, muusika ja märul, mis on ka "Põgenemise rütmi" ("Baby Driver") kogemuse keskpunktis, sest terve lugu keskendub andekale ja noorele autojuhile, kes kannatab Ménière'i tõvest põhjustatud tinnituse käes, mille tõttu on mees muusikast sõltuvuses.
Lavastaja-stsenarist Wright ei too vaatajateni ainult meeldejääva muusikaga märulit, vaid teeb sellest kiiretempolise ooperi, kus muusika ainult ei saada tegevust, vaid on selle kütuseks ja rütmiks. Selliselt muutub tavaline põgenemiselugu kaasahaaravaks põnevikuks, mis pidevalt üllatab ja paneb jala mõnusalt vastu põrandat põntsuma. Saab naerda, imestada keeruliste trikkide üle ning krimpsutada nina imala dialoogi üle. Täpselt selline nagu üks mõnus suvefilm peab olema.
Ansel Elgort astub üles kui tituleeritud protagonist, kes lapsepõlves autoõnnetuse tagajärjel kaotas mõlemad vanemad. Sellest ajast kannatab poiss Ménière'i tõve käes, mille üheks sümptomiks on tinnitus (pidev vile kõrvades). Igapäevaselt toimetulemiseks kannab noormees kõrvaklappe ja kuulab muusikat iPodidest, mis leitud varastatud autodest. Igapäevaselt ebalev ja antisotsiaalne Baby muutub autorooli taga uskumatult osavaks juhiks, kes suudab teha pööraseid trikke ja reageerida igale olukorrale.
Baby on võlgu kohalikule allilma tegelasele nimega Doc (Kevin Spacey), kes kasutab Baby oskuseid autojuhina, et erinevaid rööve korda saata. Kurjategijad, kes reaalse kuritöö korda saadavad on sõltlased ja psühhopaadid, kelle hulgas on Bats (Jamie Foxx), Darling (Eiza Gonzalez) ja Buddy (Jon Hamm).
Iga kurjategija esindab ekraanidelt tuntud pättide stereotüüpe nii neile omastes sõnades kui ka liigutustes, andes selge signaali antud teose tõsiduse üle. Bats tunneb uhkust, et on seltskonna kõige hullumeelsem, Darling on nätsupalli puhuv ja püstoleid paugutav femme fatale ning Buddy on Darlingu abikaasa, kes on tätoveeritud varas. Baby ise ei oma erilist tõmmet relvade, vere ja vägivalla poole, samal ajal kui terve kurjategijate seltskond on lummatud noormehe veidrusest ja oskusest.
Mehe maailm muutub, kui kohtab ettekandjat nimega Debora (Lily James), kes koheselt mõistab Baby veidrat iseloomu ja vajadusi. Mees muidugi armub ning kuna viimane töö ei ole kunagi päriselt viimane, siis Baby otsustab koos tüdrukuga allilma kuritegevuse eest põgeneda. Sealt algab pöörane ja musikaalne märul, mis mingil määral täiesti defineerib žanri.
Wright oskab filmi alustada ja "Põgenemise rütm" ei ole erand. Kohe esimestel minutitel tuleb kiiretempoline tagaajamine, mis jookseb suurepärase muusika ja talendikate kaskadööride tasutal. See moment paneb paika kogu loo tempo, mis hilisemalt toob lugusid sellistelt artistidelt nagu Beck, T. Rex, The Damned, Young MC ja muidugi Queen. Kogu selle ilusa pealispinna all on peidus suhteliselt klassikaline ja tegelikult tühi lugu - poiss kohtab tüdrukut, proovib temaga koos kuritegelikku minevikku maha jätta, kuid see ei õnnestu, peale mida algab hullumeelne märul vabaduse ja armastuse nimel.
Probleemid tekivad filmis Debora ja Baby suhte kujutamises, sest nendevahelised dialoogid on hea maitse piiril ning tegelikud emotsioonid on olematud. Tuleb au anda Lily Jamesi pingutustele Debora karakteri esitamisel, kuid isegi tema etteaste ei suuda jätta noorest ettekandjast muud muljet kui sihtmärki Baby jaoks, mitte kui tegelikku ja päriselt vajalikku tegelast. Õnneks jalg tammus hea muusika saatel nii mõnusalt, et väga ei jõua probleemidele keskenduda.
Üldiselt keskmine märul ei sära näitlejate töö ja produktsiooniga, kuid võlub muusikalise stiili ja nostalgilise tundega. "Põgenemise rütm" on meeldetuletus nooruspõlve suvefilmidest, mis tegid südame soojaks, täitsid energiaga ning jätsid mõnusa nüüdseks klassikalise muusikapala nädaladeks kummitama.
Wright tajub ideaalselt enda loodud rütmi ja ei kaota sihti kordagi - nagu algab, selliselt kestab ja lõpeb. Täiesti vabalt näen ennast aeg-ajalt "Põgenemise rütmi" Blu-Ray plaati riiulist võtmast, et rahuldada huumori, muusika ja märuli vajadus. Auhindu film ei võida, kuid palju südameid ja fänne leiab Wright siit kindlasti juurde, seega soovitan iga ilmaga.
