Need ei vaata tagasi: meenutame eesti rokkmuusika alustala Ruja nelja eriilmelist nägu
ESIMENE PERIOOD: VARAJANE RUJA (1971-1975)
Ruja loodi Rein Rannapi eestvedamisel 1971. aasta septembris. Ansambli loomisel oli neli põhiprintsiipi: rahvuslik originaalmuusika, kirjanduslikult tugev laulutekst, professionaalne muusikud ja biitmuusika massidesse viimine.
Kolm aastat hiljem toimus ülivõimas Ruja kontsert, mille järel ansamblit süüdistati riigiõõnestamises ja neile anti igavene esinemiskeeld.
Ruja esimesse koosseisu kuulusid Urmas Alender, Raul Sepper, Rein Rannap ja kaks naislauljat, viiul, trompet, tromboon ja rütmigrupp. Rannapi esialgne visioon nägi ette, et suure täiskoosseisu põhjal hakkavad tegutsema mitu väikest: Pop-Ruja, Rock-Ruja ja Kammer-Ruja.
Ansambli esimesest perioodist pärinevad näiteks sellised lood nagu "Zeppelini triumf", "Need ei vaata tagasi" ja "Nii vaikseks kõik on jäänud". Viimane on üks väheseid lugusid, mida ansambel kõigil oma neljal vastandlikul perioodil esitas.
TEINE PERIOOD: PROGE-RUJA (1976-1979)
1970ndate keskel andsid Ruja loomingus ja sellal kogu maailmas aktuaalsed trendid. Rokkmuusika ei olnud enam meelelahutus, vaid kunst. Sama suhtumine domineeris ka tollase Ruja loomingulise tuumiku püüdlustes.
Sellesse loominguperioodi kuuluvad näiteks lood "Ei mullast", "Üle müüri", "Ahtumine", "Ootamisest ja olemisest", "Mis saab sellest loomevalust" ja "Kaks pihtimust", mis moodustavad ansambli pärandis omaette kihistuse.
Perioodi lõpp langeb kokku Ruja liikmete kõrgkoolide lõpetamise ajaga, mis viis isiksused mõneks ajaks teineteisest eemale.
KOLMAS PERIOOD: "POP"-RUJA (1981-84)
1981. aastal tähistati Linnahallis Ruja 10. sünnipäeva. Esitati lugusid esimesest kahest tegutsemisperioodist, kontserti teises pooles aga uusi lugusid. Kümnendi algul tekkis täielik rujamaania ja 1981. aasta Tartu muusikapäevadel avaldati muljet isegi žüriile.
Sel perioodil algas ka tihe loominguline koostöö Ott Aderiga. Muusika ja teksti valik saavutas kõiki eagruppe ühendava ühisnimetaja, kuid Ruja uusrahvuslikkus oli eriti populaarne noorte seas.
Tol ajal kuulusid repertuaari näiteks "To mr. Lennon", "Rahu", "Kel on laulud laulda", "Eile nägin ma Eestimaad" ja "Tule minuga sööklasse".
Mõne aja möödudes hakkasid probleemid uuesti tekkima ja 1983. aastal jäi Ruja tegevus soiku.
NELJAS PERIOOD: HILINE RUJA (1985-88)
Ruja tuli uuesti kokku 1985. aasta algul. Ansambli tuumiku moodustasid vokalist Alender ja kitarrist Jaanus Nõgisto koos Igor Garšnekiga. Nendega ühinesid bassil Tiit Haagma ja trummar Toomas Rull.
Tol perioodil hakkas Alender kirjutama lüürilisi laulusõnu ja peagi võttis selle töö täiesti enda peale. Ruja andis sel perioodil mänedžeri soovitusel välja ka ühe venekeelse plaadi ja tegi läbi paljudele selleaegsetele muusikutele tuttava "vene põrgu" andes kaks kuni viis kontserti päevas. Bändi ebastabiilset sisekliimat see aina süvenes ja 1988. aasta Tartu muusikapäevad kujunesid Ruja trööstituks lõppakordiks.
Viimasest tegutsemisperioodist on pärit sellised laulud nagu "Murtud lilled", "Teisel pool vett", "Meeste laul", "Mis teha?" ja "Vaiki kui võid".
Viimast korda esines Ruja koos kaks nädalat pärast "Estonia " laevakatastroofi, milles Alender hukkus. Ansambel astus üles koosseisus Nõgisto, Garšnek, Kuulberg, Rull, Patte. Hiljem anti välja kogumikplaat "Must lind", mille eest saadud tuluga toetati Alenderi tütar Yokot.
Sel suvel astuvad taaskord koos lavale Ruja originaalkoosseisu liikmed andes suurejoonelise kontsert-show "Eesti muld ja Eesti Ruja". Lavale tulevad lisaks Rannapile ja Nõgistole Andres Põldroo, Laur Joamets, Henno Kelp ja Andrus Lillepea.
Solistidena teevad kaasa Kadri Voorand, Ott Lepland, Robert Linna, Kristjan Kannukene, Priit Võigemast ja Karl Vilhelm Valter.
Piletid on müügil Rahva Raamatu kauplustes ja e-poes ning ticketer.ee keskkonnas.
