ARVUSTUS: Rakvere Teatri lavastus "Kellavärgiga apelsin" ei jää Kubrickule alla
Kui kuulsin, et Rakvere Teater on sel suvel otsustanud lavalaudadele tuua "Kellavärgiga apelsini", tundsin tungivat vajadust oma rahakotti 20 euro võrra kergendada. Reedan kohe saladuse: see oli seda väärt!
Nimelt on tegemist antud teose, mis Stanley Kubricku nägemuse järgi igale filmifriigile aastatega tuttavaks on saanud, esimese lavaversiooniga Eestis. Tõsi küll, esialgselt pärineb kultuslik "Kellavärgiga apelsin" ikkagi kirjanik Anthony Burgessi sulest, kuid ajapikku on see mainitud filmiversiooniga nõnda sünonüümseks saanud, et pole otseselt vahetki, kas teatrietendus põhineb romaanil või linateosel – lõpuks teeb ikka sama välja. Üldjoontes on kõik kolm suhteliselt ühest puust tahutud tükid, mida defineerib ühiskonnakriitika ja julm realistlikkus, erinevusteks vaid meediumi piiridest tingitud või isiklikumat sorti eripärad.
Olgu juba alustuseks öeldud, et antud suvelavastuse näol on tegemist lavastaja Ringo Ramuli diplomitööga, nii et professionaalidest hetkel veel juttu teha ei saa. See aga ei tähenda, et Nortsu angaari kuidagi madalate ootustega siseneda tasuks – noorte nägemus tõelisest kultushitist võib vabalt olla parim versioon, mida antud materjal teatrilaval üldse võimaldab.
Loo keskmes ikka ja jälle paheline Alex, kel seljas vinged riided, suus narkoga segatud piim, kõrvus Beethoveni muss, ümber kamp maniakke ja peas kurjad mõtted. Lugu pole muutunud, tegelaste kõnepruuk ega väljanägemine samuti mitte – kusjuures lavastuses kannavad Alexi kambajõmmid eriti ägedaid disainerrõivaid, värvuseks loomulikult valge ja uhked patšokid õlgadel. Ühtegi eriti säravat rollisooritust teatrietendusest meelde ei jää, kuid sellest pole hullu, kuna Malcolm McDowelli (valged) kingad ongi näitetudengitele täitmiseks liiga suured. Isegi praeguse aja McDowell oleks ilmselt sedavõrd ikoonilise rolli ees jõuetu.
Kubricku (tõsi küll, ka Burgessi) "Kellavärgiga apelsini" märksõna on ultravägivald. Jõhkrus, mida kinolinal filmitrikkidega keeruline saavutada pole, võib teatrilaval tõsiseks komistuskiviks saada. Enamik sellest, mida fantaasia on lubanud raamatulehtedele panna või visuaalefektid filmilindile jäädvustada, on teatrilavastuses puhtfüüsiliselt võimatu. Ramuli käe all on leitud aga lahendused, mis ei jäta hetkekski mõtlema, et vägivallast laval vajaka jääks. Isegi šokifaktor on lavastuses olemas! Alexi jõugule omaseid rüüsteretki viiakse suures osas läbi aegluubis – nii on filmiversioonistki tuttavat kaost ja peksu visuaalselt väga põnev jälgida. Kamba liikumine on lavastatud stiilselt, vaat et tantsuliselt, luues nii vaatajale ühe tõeliselt vaatemängulise pildi.
Olgu kuidas on, filmile omast brutaalset piinamist reaalajas publiku ees nii naljalt ikka teha ei anna. Niisiis on Rakvere Teatri "Kellavärgiga apelsin" (suvelavastusele võib-olla isegi üsna sobivalt) mõnevõrra pehmem ja vaatajasõbralikum kui antud teose varasemad versioonid. Sellevõrra napib ka kaalukust ja teravust, mis Kubricku filmi nii meeldejäävaks teinud on. Ramuli visioonist kajab läbi õhkõrn optimism ja usk inimlikkusesse, ehk isegi naiivsus, nii ebaburgessilik kui see ka poleks. Samas ei puudu ka traditsiooniliselt eksistentsialistlik mõtteaine – vastuolud valikuvabaduse, hea ja kurja vahel, mis lavastuses isegi selgemalt kui filmis vaataja ette mõtisklemiseks laotatakse.
Tegelikult tasuks märkida hoopis seda, et Burgess on meile andnud ühe pagana vägeva loo, mida eri vormides ja kujul ikka ja jälle uuesti avastada. Kel vähegi võimalust, sõitke Rakverre – heitke noorte tööle pilk peale, mõelge Alexi tragöödia ühes näitlejatega läbi ning võtke sealt endaga mõni elutõde kaasa. Mis kõige tähtsam: Rakvere Teatrist lahkudes ei mõlgu meelel mõte, et „raisk, Kubrick tegi ikka paremini“, hoopis vastupidi – tuleb tunnistada, et „kurat, ei jäänudki väga Kubrickule alla!“
Rakvere Teatri "Kellavärgiga apelsini" etenduste ajad leiad siit.
