Noor eesti keele riigieksamist: miks võetakse meilt ära seostamisoskus? Miks peavad kirjandid olema ühetaolised?
Käisin mõned päevad tagasi oma eksamitööd vaatamas ning pidin veidi pettuma. Esmalt seetõttu, et mu kirjandi tulemus oli madalam kui ma oleksin lootnud, kuid teisalt seetõttu, et oma kirjandit vaadates ei saanud ma üldse targemaks. Nimelt oli mu eksam sama puhas, kui seda ära andes, juures ei olnud ühtegi märget ega kirjeldust, miks võeti mul punkte ning mis kohad olid mittesobivad. Kohati olin ma sellega tutvunud - ma olin teadlik, et sellest aastast teete esimest korda nii, et eksamitöödele hindaja oma märkmeid ei pane, et teine hindaja oleks adekvaatsem. Mõistan, et see on vajalik ning niiviisi on kindlam. Samas, kui võtta arvesse teist osapoolt, antud juhul pean ma silmas ennast, kui eksami sooritajat, siis see on meie vastu veidi ebaaus. Läksin oma eksamitööd vaatama, et mõista, mida ma valesti tegin. Sest niiviisi ju õpitaksegi, oma vigadest. Mis mind tegelikult häiris enim, oli see, et mul oli võetud õigekirjas punkte maha, justkui oleks mul 5-6 viga töös, kuid ka neid ei olnud märgitud ning uuesti oma kirjandit lugedes ei suutnud ma neid vigu leida. Sellega seoses tekkis mul vastupandamatu soov teile kirjutada. Nimelt kui te leiate, et eksamitöödele mitte märkmeid tehes oleksid tulemused ausamad, siis ma paluksin, et võib-olla kaaluksite ka seda, et hindaja teeb omale märkmed teisele lehele ning need lisatakse sinna ümbrikusse, kus on eksaminandi töö. See tagaks ka teile adekvaatsuse- juhul kui eksaminand peaks pretensiooni tegema või küsima oma hindamise kohta, on hindamisinfo kättesaadav ning niisamuti annab see eksaminandile tagasisidet, mida mina otsimas käisin.
Kuid kuna ma teile juba eksamiga seoses kirjutan, sooviksin veel avaldada oma arvamust eesti keele eksami osas, see on mind painanud nüüd juba aastake. Nimelt ma soovin avaldada oma arvamust seoses eesti keele eksami ülesehitusega. Mulle kohati meeldib, et enam ei tule eksami punktid puhtalt kirjandilt, nii nagu mõned aastad tagasi, kui oli 10 teemat ning pidi 600-sõnalise kirjandi kirjutama. Mulle meeldib mõte, et saab valida nelja teksti vahel ning et peab küsimustele vastama. Kuid ma sooviksin rohkem tähelepanu pöörata kirjandile. Nimelt praeguse seisuga saab valida nelja teema vahel. Kuid mind ennast eksaminandina häiris fakt, et see kõik on surutud raamidesse. 21. sajand on eriline, kuna infotehnoloogia areneb jõudsalt ning inimestelt oodatakse kõrgeid teadmisi ja avarat silmaringi, inimesed tunnetavad maailma teisiti ning on pööratud rõhku oma sisemaailma arendamisele. Minapildi paika sättimisega on muutunud ka ühiskond- tunnustama hakatakse ka „kastist välja“ mõtlevaid inimesi või ideid. Inimesed julgevad rohkem oma arvamust avaldada, luua seoseid, mõelda teisiti. Kogu selle sajandi virr-varri juures on mul tunne, et meie kirjandisüsteem on jäänud maha. Kui ühiskond ja kogu maailm väärtustab rohkem „kastist välja“ siis miks toimuvad meie kirjandid siiski nii struktureeritult? Miks antakse ikka veel ette täpsed juhised, mida õpilane peab kirjutama ning kust vajalik info peab tulenema? Las ma selgitan..
2016 aasta eesti keele eksam, I variandi kirjanditeema: „Kirjuta umbes 400-sõnaline arutlev kirjand, milles analüüsid, mis tähendus on asjadel inimeste jaoks ja kuidas asjadega seotud eelarvamused nende käitumist mõjutavad. Too näiteid ajakirjandusest ja/või kirjandusest ja/või filmikunstist. Pealkirjasta kirjand. (60 punkti)“ Minu meelest on teema iseenesest ka seni aktuaalne, see on tore. Asjad tõesti mängivad olulist rolli tänapäevaühiskonnas, kuid mu esimene küsimus on, et miks ma pean tooma näiteid ajakirjandusest, kirjandusest või filmikunstist. Kas mu mõte oleks vähem väärtuslikum, kui ma sooviksin pühendada ühe lõigu sellele, kus ma saan rääkida, et inimesed, kes tulevad vaesemast perest väärtustavad enamasti asju rohkem, kui need, kellel on terve elu kõik kättesaadav olnud? Selles kirjandis ei saaks ma tuua seda näidet, kui ma just eraldi ei hakka mõtlema, kas see teema on kuskil filmis või raamatus või artiklis läbi käinud? Kas selline raamistikku panemine on ikka tänapäeva ühiskonnaga kooskõlas?
Noored on nii leidlikud, nad seovad ja seostavad asju omamoodi, miks ei lasta neil suu lahti teha? Miks me ikka veel oleme kinni vanades kommetes, miks ei võiks olla kirjandi kirjutamine ainult selline, kus meil on ette antud pealkiri ja edasi on vaba voli, millest kirjutada, meid oleks piiramas vaid 400 sõna ja oma fantaasia. 2007 aastal oli üheks kirjandi teemaks „Meie suurim ja hiilgavaim meistritöö on õigesti elatud elu.“ Samuti oli see 12ndas klassis minu esimene kirjand. Meile ei oldud pandud ette piiranguid, kust peame näiteid võtma või mis teemat me peaksime käsitlema ning selle 90 minuti, 400 sõna ja oma fantaasiaga suutsin ma kirjandis käsitleda teemasid, kus rääkisin sellest, et tänapäeva inimesed laskuvad mugavustsooni ega julge proovida uusi asju, samuti rääkisin ühest suurest keskkonnaprobleemist, milleks on prügisaared Vaikses ookeanis ning käsitlesin ka teemat, kus rääkisin, et aina enam hakatakse üksteist ära kasutama lihtsalt selleks, et omada võimu ning palju esemeid. Kui mul oleks ette antud, et ma peaksin vaid rääkima teemadest, mis tulenevad raamatutest, artiklitest või filmikunstist, siis kas ma oleks saanud enam sellist kirjandit kirjutada? Sellega seoses tekibki küsimus, miks võetakse meilt ära seostamisoskus? Miks peavad kirjandid olema ühetaolised? Kes sellest võidab? Ma ei usu, et eksamineerijal on tore lugeda sarnaseid näiteid või eksaminandil kirjutada nii, et ta peab rohkem mõtlema sellele, kas ta ikka suudab võtta näiteid etteantud kohast. Mulle on jäänud mulje, et eksam ei ole ammu enam see, mis ta olema peaks ning tekib küsimus, et kui isegi noorte silmaring ei mängi enam rolli, siis kelle jaoks me neid eksameid enam teeme? Ülikoolid aina enam hakkavad tegema oma sisseastumiskatseid, tundub justkui, et tegemist on vaid struktuuriga, mida me jälgime, sest oleme oma mugavusstsoonis. Kuid kes sellest tegelikult võidab?
Vabandan, et mu pöördumine tuli liialt pikk, kuid loodan südamest, et selle kirja peale mõeldakse rohkem, kui vaid 8 minutit, mis selle lugemiseks kulub.
