ARVUSTUS: "Transformerid: Viimane rüütel" - patriotismi ja tehnoloogia võimekuse propaganda
"Transformerid: Viimane rüütel" on viies peatükk armastatud autobotide maailmas. Hiiglaslikud robotid, kes end esmakordselt näitasid suurel ekraanil 2007. aastal ehk juba 10 aastat tagasi, on üüratumad kui kunagi varem ning tõestavad taaskord, et režissöör Michael Bay ei oska kohe üldse lõpetada. Tegu pole sugugi andetu mehega, ent ainuüksi efektidega täiskasvanud fänne ei meelita. Praeguse aja parimaid tehnoloogiavõimalusi on võimas kinoekraanil vaadata, ent kui kaua?
Tegu on kõige efektiderohkeima "Transformerite" filmiga üldse. Iseasi, kas see kõik ka vajalik on. Väikselt ekraanilt pole seda mõtet vaadata, sest siis läheb Bay suurusehullustus kaduma ja alles jäävad ainult pisikesed ringisibavad sipelgad.
Bay alustas karjääri muusikavideote loomisega ning sellest tingituna tundubki, et ta ei tee enam filme, vaid ühte pikka muusikavideot või lausa videomängu, kus iga kaader on omal kohal ja mis peamine – mida rohkem, seda uhkem. "Transformerid: Viimane rüütel" on film, mis ei lase kaasa mõelda – ainult vaata, imesta ja naudi massiivseid roboteid, kellele jäävad jalgu inimtegelased, kellest väga palju ei hooligi, aga Sir Anthony Hopkins on erand, sest tema suhtes lihtsalt ei saa ükskõikne olla.
Ehkki sisu on "Transformerite“ filmides peaaegu alati ühesugune, käib uue osaga kaasas erinevate ajastute hõng, mis viskub siia-sinna, kuid lõpuks saabub ikkagi möllurohke sõda inimkonna ja robotite vahel. Film sobib vaatamiseks ka neile, kes ei ole nelja eelmist autod-muutuvad-robotiteks filme näinud, sest see on kerge meelelahutus, mis ei nõua vaatajalt palju.
Olgu niipalju öeldud, et uus osa toob tagasi jällegi tuntud teemad, nagu maailma lõpp, häving, reetmine ja sõda. Autobotide liider, Optimus Prime, keerab „omade vastu“ ning mängus on paljude autobotide saatus ja terve inimkonna ellujäämine. Tegu on Bay filmiga – see ütleb kõik. Siit ei saa välja pigistada midagi muud, sest Bay'il on oma stiil ja nägemus. Öeldakse, et mõni film on nii halb, et muutub heaks - see mantra kehtib mõnes mõttes ka selle kohta. Üle kahe tunni saab naerda ning vaadata roboteid, mis muututvad vahepeal ka autodeks, üksteist tagumas.
"Viimane rüütel" on 100% kinofilm, mida saab võrrelda näiteks sellega, kui soovite sõbrale näidata uut kodukino või 4K televiisorit – sellised filmid ongi selleks loodud ja võivad abiks olla neile, kes kõige uuemat tehnoloogiat soovivad testida. Kristallselge pilt ja detailne heli on see, mida "Transformerite" puhul alati saab hinnata. Film ise on sisult lohakas ja pikk, ükskõiksus tegelaste suhtes tekib ruttu, aga see kandideerigi sisu eest Oscaritele. See pole vabandus, aga "Transformerite" filmid on alati sellised olnud. See on nagu mõni Hollywoodi teemapark, kus vaatajale näidatakse milleks on inimene efektide osas võimeline.
Tore oleks, kui pakutaks ka tavapäraste reeglite järgi võimalust kaasa elada, aga siin asendavad efektid tegelasi, sisu ja mõtet. Just nii see mõeldud ongi ja Bay teab seda. See oleks sama hea kui otsida kartulipõllult virsikuid, ehkki tead, et neid seal pole. Tõsi, nägin inimesi ka saalist lahkumas, enne kui tõeline märul üldse algas. Ilmselt otsisid nad virsikuid.
Võib-olla võtab filmi hästi kokku üks näide: vahel panen "Transformerite" seeria esimese osa Blu-ray mängijasse, et testida näiteks kodukino kõlarite võimekust. Tehnoloogia testimiseks ideaalne film ja muidugi ka autobotide mänguasjade müümiseks.
Alles oli ka Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäev. "Viimane rüütel" ongi ideaalselt ajastatud patriotismi ja tehnoloogia võimekust demonstreeriv propaganda.
