ARVUSTUS: "Tüdrukuteõhtu" on film, mis muudab isegi Scarlett Johanssoni igavaks
"Rough Night" ("Tüdrukuteõhtu") lavastajaks on puuduliku humoorimeelega Lucia Aniello, kes pole varasemalt midagi erilist teinud. Loo autoriks on Paul W. Downs, kes on tuntud kui saastakino looja ja näitleja, astudes üles ka nimetatud filmis kui peategelase kihlatu Peter. Tuntud näitlejatega film proovib olla vahetatud sugudega "Pohmakas" ("The Hangover") ja defineerida mingisugust uut tüüpi komöödiažanri, kuid paraku ainukene asi, mida see "film" defineerib, on ajaraiskamine.
Jess (Scarlett Johansson) on kihlunud, kandideerib kohalikel valimistel ning hakkab peagi abielluma, seega vana kooliaegne sõber Alice (Jillian Bell) korraldab hullumeelse nädalavahetuse koos Blairi (Zoë Kravitz), Frankie (Ilana Glazer) ja Pippaga (Kate McKinnon). Asjad lähevad nihu, kui meesstrippar kogemata sureb, peale mida pannakse sõprade kannatused, suhted ja oskused proovile, et mitte minna eluks ajaks vangi.
Scarlett Johansson võtab peategelase Jessi rolli ja annab tükikese endast, et midagi natukenegi päästa, kuid film, mis soovib kõigest väest olla ka "Pruutneitsid" ("Bridesmaids") koopia ja/või konkurent, on pigem hale vari komöödiatest "Pohmakas" ja isegi "Weekend at Bernie's", tekitades üle pika aja soovi piletiraha tagasi küsida. Oleks see vaid võimalik.
Ajastul, kus vahetatud sugudega filmid on teemaks, on esimene asi, mida võrdlen ja vaatan see, kuidas see teos oleks vastupidi. Antud juhul, kui kõik naised vahetada meeste vastu, siis oleks see momentaalselt kuulutatud naisi vihkavaks teoseks, mis on ainult "Tüdrukuteõhtu" probleemide algus. Kogu tegevustik ei ole kordagi naljakas, pigem on kohati natukene piinlik ning kipub olenemata sugudest üks aasta halvemaid filme.
Kate McKinnon on ainukene meeldiv karakter ja ka tema puhul on märgata, et nõrk stsenaarium tapab igasuguse loovuse juba loomulikult koomilisel naisel. Jillian Belli kehastatud Alice on komplekside kogumik, kes karjub, nõuab tähelepanu ja on ülekaaluline. Ta on äärmiselt tüütu ja väsitav karakter, kelle olemasolu loos on arusaamatu. Blair ja Frankie on vaevu märgatavad tegelased, kelle ainukene panus loosse on olla silmakirjalik lesbist feminist ja õela abikaasaga kohtus lapse eest võitlev endine (ja praegune) lesbi. Neil oli varasemalt ka suhe, mida mainiti korraks, kuid mida ekraanilt ei registreeri kohe mitte kuidagi.
Valemit järgiv feminism ei ole liberaalses Hollywoodis midagi uut, kuid on põhjus, miks näiteks "Pohmakas 3" ei olnud enam edukas - žanr hakkas ennast ammendama. Katsetus elustada seda tüüpi huumorit ei ole lihtne ning Paul W. Downs ja Lucia Aniello demonstreerisid seda suurepäraselt. "Pruutneitsid" on üks parimaid komöödiad, mida olen näinud ja seda saab kasutada näitena, kuidas muuta peeretused, sittumised ja muud roppused naljaks. "Tüdrukuteõhtu" loobib peenisenalju, alandab mehi ja kisenab "women power", samal ajal kui publik raputab pead ja mõtleb, et kuidas see jama üldse tehtud sai.
Film ei leia enda jalgealust ega suuda panna paika, mis see olema peaks. Komöödia, poliitiline sõnum või midagi muud. Tegevustik käib edasi-tagasi, tempo on segane ning kõige hullematel momentidel annab östrogeenist nõrguva versiooni testosterooni purskavast "Pohmaka" kujuteldavast järjest, mida mitte keegi vaadata ei soovi. Eesotsas olevate talentidega on publikul õigus oodata rohkemat kui koomiline meeleheide ja vastuolud. See on identiteedikriisis vaevlev žanrimutant, mis ei lahenda isegi loo keskpunktis oleva strippari surma.
Pean ütlema, et filmis oli toredaid momente siin ja seal, kuid mitte niivõrd naljakad, vaid pigem lihtsalt meeldivad. Need positiivsed mikromomendid ei tulene siiski filmi enda, vaid näitlejate ja nende elust suuremate iseloomude ja talentide arvelt. Arutasime filmis toimuva üle koos abikaasaga ja kui tema ainuke juhtmõte oli, et see on kõige halvem film, mida ta kunagi on näinud, siis minu jaoks oli šokeeriv fakt, et Lucia Aniello suutis Scarlett Johanssoni muuta eemaletõukavaks ja igavaks.
