Suri zombifilmide žanri looja, õudusfilmide ikoon George A. Romero
Vähe on neid režissööre, kes on aluse pannud tervele žanrile. Üheks neist oli eile 77-aastaselt meie hulgast kopsuvähi tõttu lahkunud zombifilmide isa ja õudusfilmide ikoon George A. Romero, kelle pärand on püsinud juba pea 50 aastat ning astub elujõuliselt edasi veel järgmised 50, sest üks asi, mis kunagi populaarsust ei kaota, on elavad surnud.
Romero polnud sugugi esimene filmitegija, kes Haiti folkloorist ja hilisemast õuduskirjandusest pärit elavad surnud (zombi) filmikeelde tõlkis. Väidetavalt tegi seda esimest korda režissöör Victor Halperin 1932. aastal filmiga "White Zombie", kuid Romero 1968. aasta "Elavate surnute öö" ("Night of the Living Dead") muutis zombid popkultuuris igapäevaseks nähtuseks ning pani aluse žanrile, mis ei näita siiani nõrkemise märke.
Romero tegi esimele filmile viis järge: "Surnute koidik" ("Dawn of the Dead", 1978), "Surnute päev", ("Day of the Dead", 1985), "Surnute maa" ("Land of the Dead", 2005), "Surnute päevik" ("Diary of the Dead", 2007) ja "Surnute ellujäämine" ("Survival of the Dead", 2009).
Järgmisel aastal peaks linastuma veel Romero produtseeritud kuues osa "Road of the Dead", kuid vähemalt juuli alguse seisuga polnud filmil veel kindlat rahastust. Romero poeg G. Cameron Romero on praegu ette valmistamas kogu seeria eellugu "Origins", mis leiab aset Külma sõja ajal.
Vanameistri viimane lavastajatöö jäigi aastasse 2009, kui valmis "Surnute ellujäämine". Edasi on legendaarne režissöör olnud oma seeria juures pigem produtsendi ja stsenaristi rollis.
1968. aasta esimesest "Elavate surnute ööst" tehti lausa kaks uusversiooni: üks 1990. aastal ja teine 2006. aastal 3D-s. See polnud muidugi ainuke: "Surnute koidiku" suurepärane uusversioon valmis 2004. aastal, "Surnute päevale" tehti mitteametlik järg "Day of the Dead 2: Contagium" (2005) ning muidugi ka uusversioon 2008. aastal ja veel üks ka käesoleval aastal.
Zombifilmid oli ainult üks osa tema filmidest: Romero käe all valmisid näiteks ka "Hullud" ("The Crazies", 1973), millest tehti ka üsna vaadatav uusversioon 2010. aastal ning jällegi suurepärased "Season of the Witch" (1972), Suurbritannias korraks ära keelatud "Martin" (1978), "Knightriders" (1981), Stephen Kingi stsenaariumi põhjal valminud "Creepshow" (1982), "The Dark Half" (1993) ja "Bruiser" (2000).
Romero mõju tervele õudusžanrile ei saa ainult ühe artikliga kokku võtta, aga tema on näiteks põhjus, miks hakkasime kartma kiiresti jooksvaid zombisid Danny Boyle'i 2002. aasta filmiga "28 päeva hiljem" ("28 Days Later") ning miks on kujunenud žanrile olulisteks ka John Carpenter, Sam Rami, Quentin Tarantino, Guillermo Del Toro, Jonathan Demme, Eli Roth ja ka "Surnute koidiku" uusversiooni režissöör Zack Snyder, keda praegu tunneme pigem DC superkangelasefilmide juhtfiguurina.
Kahjuks oli Romero pärand ka põhjus, miks tal ei õnnestunud karjääri teises pooles teha midagi muud peale zombifilmide, sest teda nähtigi ainult elavatest surnutest õudusfilme loova mehena, kuid tegelikkuses tahtis ta teha ka kõike muud.
Mida arvas Romero praeguse aja zombifilmidest? Hittseriaal "Elavad surnud" ("The Walking Dead") oli tema jaoks näiteks seebikas, kus vahel liikusid ka mõned zombid ning "Z maailmasõda" ("World War Z") suutis tema silmis muuta zombid nii Hollywoodi keskseks, et ta ei saanud enam oma väiksemate filmide jaoks rahastust, sest stuudiod soovivad nüüd ainult suurt kasumit ning keegi ei soovi teha väikse eelarvega zombifilmi, mis toob tagasi samaväärselt väikse kassatulu.
Romero ei olnud lihtsalt õudusfilmide looja. Ta oli autor, kes näitas läbi oma filmide sotsiaalpoliitilisi probleeme ning kommenteeris omaaegset ühiskonda. "Elavate surnute öö" taga seisis näiteks konsumerismi kriitika ning zombi polnud midagi muud kui ajudeta tarbija.
Me jääme sind igatsema, George A. Romero.
Aitäh mälestuste eest.
Mõned järelhüüded filmimaailmast.
