ARVUSTUS: "Vangla valitseja" on raske ja jõuline film, mis nõrganärvilistele ei sobi
Nüüd on sitke taanlane jõudnud jällegi kommertskinode ekraanidele, ehkki "Vangla valitseja" lipsab peavoolu radari alt pigem läbi. IMDb tõenäoliselt ebatäielike andmete väitel on film senini linastunud vaid Filipiinidel – vat sedavõrd rariteetse teosega on tegemist. Selle erakordselt ränga filmi on kusjuures tootnud igati sobiliku nimega produktsioonifirma – Bold Films (tõlkes julged, kartmatud filmid). Lihtsa vaatamisega igatahes tegemist ei ole ning need, kelle jaoks kannab kino lõõgastus- ja meelelahutusasutuse väärtust, võivad "Vangla valitseja" oma potentsiaalsest kinokavast pikemalt mõtlemata maha kriipsutada.
Ma luban, "Vangla valitseja" rikub su tuju ära. See on karm, realistlik ja jõhker, näidates inimkonna pahupoolt, korruptsiooni, lootusetust. Temaatika on tegelikult eelmainitud "Väikeste kuritegudega" mõnevõrra sarnane, kuna lunastust otsitakse "Vangla valitsejaski". Erinevus seisneb vaid selles, et kõnealune film leiab aset Los Angelese gangsterimaailmas, mille kõnepruuki "lunastus" ei kuulu – kord tehtud vead jäävad igaveseks kummitama. Selle idee ümber kogu süžee õigupoolest keerlebki.
Sarnasusi leidub veelgi: mõlema filmi keskmes on paadunud kriminaal (Coster-Waldau kehastuses), kes igas teises kontekstis mitte mingit kaastunnet ei vääriks. Antud teoste raames on nad aga kangelased. Nojah, küllaltki räpased ja vääritud kangelased, kuid siiski kangelased.
Jõletu väljanägemisega Jacob Harlon on, nagu pealkirigi uhkelt kuulutab, vangla valitseja, kes kaotab trellide taga oma senised väärtushinnangud ja muutub eneselegi märkamatult kurikaelaks, keda ta varem hoopis kartnud oleks. Kongist pääsedes loodab Harlon vana elu juurde tagasi pöörduda, aga sellist võimalust talle ei anta. Niisiis tuleb muutunud mehel, kes kusjuures vanglas lisaks hirmuäratavatele tätoveeringutele ka vähemalt sama eemaletõukavad vuntsid ja lakutud soengu hankinud on, end süsteemist läbi võidelda ning seda vere ja vabaduse hinnaga.
Lisaks kaalutletud režiile ja austusväärsele näitlejateansamblile võlus mind ka filmi mittelineaarne kulg – noh, umbes nagu "Pulp Fictionis", aga "Vangla valitseja" puhul andis segipaisatud ajajoon loo arengule midagi ka reaalselt juurde. Infot jagatakse vaatajale kildudena; samaaegselt nii taustalugu kui ka põhiliini arendades tagatakse pidev progress ja põnevus. Iseenesest küllalt aeglane film jääb pikkuselt kahe tunni kanti, kuid nutika ülesehituse abiga vaataja huvil raugeda ei lasta.
"Vangla valitseja" pole igaühele, see on raske ja jõuline film, mis nõrganärvilistele (või nõrgamõistuslikele...) kindlalt ei sobi. See on võimas teos, psühholoogiline müsteerium, kommentaar süsteemi hukatuslikkuse kohta. Väärib avastamist, väärib kaasa mõtlemist!
