Prantsuse meedia süüdistab Christopher Nolani sõjafilmi "Dunkirki" ajaloolises ebatäpsuses
Eestis sel nädalal alustav Cristopher Nolani "Dunkirk" pole tavaline sõjafilm: see keskendub ühe lahingu, sündmuse, päästeoperatsooni kujutamisele, ilma et loo mõjusaks muutmiseks oleks vaja olnud palju dialoogi, tuntud näitlejaid või konkreetset peategelast. "Dunkirk" on lavastuslik meistriteos, mis nõjatub üksnes visuaalsetele loo jutustamise vahenditele ning tulemuseks on läbiraputav elamus, mida peab vaatama võimalikult suurelt ekraanilt. 19. juulil Prantsusmaal alustanud film võeti aga hoopis teistmoodi vastu.
"Dunkirk" viib vaatajad 1940. aasta Prantsusmaale, kui liitlasvägede sõdurid olid Dunkerque'i sadamas ja rannapiirkonnas saksa vägede poolt ümber piiratud ja liitlasvägede abist ära lõigatud. Liitlasvägede korraldatud operatsioon "Dynamo" raames päästeti piiramisrõngast 350 000 sõdurit. Film ongi lugu nende sõdurite üleelamistest, kui nad olid sunnitud vastu seisma sel hetkel veel võitmatu vastasega ja ootama liitlasvägede katset neid päästa. Filmi peaosades on Tom Hardy, Cillian Murphy, Kenneth Branagh, Mark Rylance ja One Directioni liige Harry Styles.
Nolani "Dunkirki" on küll kiidetud realistliku ajalookäsitluse poolest, kuid mitte kõik pole samal arvamusel. Prantsuse meedia sõnul keskendub film liialt Briti vägedele ning eirab täiesti prantslaste osa antud päästeoperatsiooni õnnestumises.
HuffPost France kirjutab näiteks, et brittidel on ebameeldiv kalduvus tõsta esile nende sõjaväe saavutusi ning jätta mainimata prantslaste osatähtsust.
The Local tsiteerib ajaloolast Dominique Lormieri, kes pole veel filmi näinud:
"Ma loodan, et see film tõstab esile 30 000 prantslase ohverduse, mis aitas takistada Briti sõdurite alla andmist ja sakslaste kätte vangi langemist enne enneolematu päästeoperatsiooni õnnestumist. Prantsuse armee kangelaslik käitumine päästis Suurbritannia suurest kaotusest."
Le Monde negatiivses arvustuses süüdistatakse režissööri ükskõikses suhtumises prantslaste rollile Dunkirki ime õnnestumises. Kriitik Jacques Mandelbaumi sõnul on "Dunkirk" läbinisti britilik ning näitab prantslasi ainult loetud sekundite jooksul, kuigi kinnitab arvustuses hiljem, et keegi ei saa režissöörile öelda, millele ta peaks keskenduma, aga see ei tohiks samal ajal eirata reaalsust, sest realistlikkus on Nolani uue filmi üks peamisi eesmärke.
"Dunkirk" ei unusta tegelikult prantslasi kordagi ning nende sõdurite eneseohverduse kujutamise vähesust on põhjendatud väga selgelt: film näitab päästeoperatsiooni läbinisti läbi Briti sõdurite vaatevinkli. Me näeme nende kannatusi, mõtteid ja püüdlusi võimatust olukorrast pääseda. Selline valik on režissööri õigus ning piiramisrõngas olnud osapooled ei saa Nolani käsitlust suunata, sest tema teeb alati filme nii nagu ise tahab. Olles lavastanud "Memento", "Batman alustab", "Pimeduse rüütli", "Pimeduse rüütli taastuleku", "Lõppvaatuse", "Alguse" ja "Tähtedevahelise", on ta selle õiguse ära teeninud.
