Möödunud nädalal Eestis linastunud ja nädalavahetuse vaadatuimaks filmiks tõusnud "Dunkirk" pole nagu teised sõjafilmid: selles pole keskset peategelast, see ei kasuta osaliselt tõestisündinud dramaatilist lugu nagu "Reamees Ryani päästmine", see keskendub ainult ühele lahingule ning toob täispikkuses vaatajate ette visuaalselt rabava ja väga realistliku hetke ajaloost, mida nimetatakse "Dunkirki imeks", mil operatsioon Dynamo raames päästeti Dunkerque sadama ja rannapiirkonnast Saksa vägede piiramisrõngast umbes 350 000 sõdurit.

Film ongi lugu nende sõdurite üleelamistest, kui nad olid sunnitud vastu seisma sel hetkel veel võitmatu vastasega ja ootama liitlasvägede katset neid päästa.

Siiski suri, vangistati või sai haavata 68 000 meest. Prantsuse armee kaotas üle 40 000 sõduri, kes võeti pärast Dunkerque langust sakslaste poolt vangi.

97-aastane Ken Sturdy oli Briti kuninglikus mereväes üks nendest, kes aitas evakuatsiooni käigus Dunkerque'i rannast sõdureid paatide peale. Ta on üks vähestest päästeoperatsiooni üle elanud inimestest, kes on siiani elus.

"Ma olin 20, kui see juhtus, aga nüüd justkui nägin oma vanu sõpru uuesti ja paljud neist surid hiljem sõja ajal", lisas mees pärast linastust.

Sturdy ei suutnud sõjast kogetust rääkides pisaraid tagasi hoida.

"Ma nutsin täna, sest see ei lõppe kunagi. Mitte kunagi. Inimesed on nii intelligentsed ja me teeme hämmastavaid asju. Me saame lennata Kuule, kuid teeme ikka veel lollusi", lisas pisarates veteran.

Prantsuse meedia on küll "Dunkirki" süüdistanud ajaloolises ebatäpsuses, aga Sturdy reaktsioon filmile on täpselt see, mida Nolan saavutada tahtis: see paneb vaataja keset lootusetut olukorda, keset võimatut lahingut ning raputab hoolega läbi ja nagu selgus - toob veteranidele tagasi mälestused ammumöödunud ajast.