Segaduses noor: kelle jaoks ma elan, enda või oma vanemate?
Alustan sellest, et see pole mingi "VIU-VIU, mu elu on nii raske" -stiilis nutukiri. Ma õpin viitele, mängin kolme muusikainstrumenti ja olen ka sotsiaalselt aktiivne. Ma ei taha nüüd liiga enesekindlana kõlada, kuid arvan, et saaksin elus kõigega hakkama, mis vaid ette võtaksin.
Lõpetasin kooli. Paljud ilmselt ootavad, et 12 aastat kooliõpet läbi saaks ja saaks uusi unistusi täitma minna, aga mina mitte. Miks? Oma vanemate pärast. Nad lihtsalt RAIUVAD mulle peale, et ma pean oma õpinguid jätkama meditsiinivallas. Tekib küsimus: miks? Kas te üleüldse tunnete ka mind või? Terve oma elu olen huvitanud muusikast, kunstist ning kirjandusest, mitte reaalainetest. Ainukesed hetked, kui meditsiin minus mingisugust emotsiooni kergitab, on siis kui vahel harva telekapulti kobades House'i või Nip/Tucki peale satun. Ega ma Grey anatoomiast ka ära ütle!
Nüüd on aga seis selline, et ma olen täiesti kadunud. Mul pole õrna aimugi, mida ma oma eluga teha tahan, sest mu vanemad lihtsalt ei lase mul mõelda ega tajuda, mis see minu südamesoov siis lõppude lõpuks on! Ainus asi, millest aru olen saanud, on see, et elu on liiga lühike, et teha vaid neid asju, mida teised tahavad, sest kelle jaoks ma elan? Enda või oma vanemate? Kuigi..ilmselt, kui astuksin nende soovist üle, visataks mind tänavale.
Igatahes on mul on kõrini, nii kaua kui mäletan, ongi perekondlikel koosviibimistel ainult jauratud, et kindlustan oma tuleviku, kui õpin arstiks ning "nii tore, et meie laps valis meditsiini!" Tõesti? Valis? MINA VALISIN?
Teate, ärge saage minust valesti aru. Loomulikult ma tahan saada edukaks ja midagi elus korda saata, kuid ma ei taha valida endale elukutset, mis mu südant kiiremini põksuma ei pane. Arvan, et kahetseksin seda elu lõpuni.
Kõik teised, kes tunnevad, et on minuga samas paadis, tehkem ikka seda mida armastame!
Hea Noorte Hääle lugeja, kui ka Sinul on teemasid, muresid või juhtumisi, millest tahad teistele pajatada, kirjuta noortehaal@delfi.ee!
