Jaanus Nõgisto: purjetamine on samasugune anne nagu musikaalsus, selles pole kohta poosetajatele, intrigaanidele ja viilijatele

Lapsest peale purjetamisega tegelenud ja hiljuti järjekordse Muhu väina regati läbinud Jaanus Nõgisto peab enda sõnul merega diskreetset sõprussuhet. Purjetamine on tema jaoks sama oluline kui muusika, ilma nendeta muutuks elu talumatult igavaks ja "tuleks ette võtta teekond maakera sisemusse", milleks muusik veel valmis ei ole.

Purjetamisega hakkas Nõgisto tegelema kaheksa-aastaselt Kalevi Jahtklubis, mille liige on ta tänaseni. "Tundus põnev ja nii oligi. On ka praegu," selgitas muusik, mis teda esimest korda purjetama viis ja selle juures praeguseni hoiab.

Purjetamisega tegeleb ta nii tihti kui võimalik. "Kalevi jahtklubi võistluskalender on tihe ja vähemalt igal kolmapäeval oleme folkboot Muinasjutukuningaga rajal."

Viimati osales Nõgisto Muhu väina regatil, mis tema sõnul on Eesti purjetamiselus suursündmus, millest kõrvalejäämine oleks purjetajale mitmes mõttes masendav. Ta nentis, et purjetaja mõiste alla mahub siiski igasuguseid inimesi. "Mina ei soovitaks kohe ülbeks minna kui kallutajana on mõni esikoht saavutatud. Merel muutub kõik väga kiiresti ning ettearvamatult ja oskus seda vähegi prognoosida on samasugune anne nagu musikaalsus. Poosetajad, intrigaanid ja viilijad sinna substantsi ja seltskonda ei sobi."

Esimest korda oli Nõgisto Muhu regatil stardis 1995. aastal jahiga Kristi, mis sõidab merd tänaseni. Mitmest regatist ta pärast seda osa on võtnud, ei oskagi öelda. "Olen sõitnud nii soodimehe, taktikust roolimehe kui viimased kümmekond aastat kaptenina."

Paar korda on regatt omas grupis võidetud. "Õigupoolest võidab regati ikka meeskond, mitte kapten. Kapteni pärisosaks jääb traditsiooniliselt valedest otsustest tingitud kaotus."

Tänavusel Muhu regatil jäädi kokkuvõttes neljandaks. "Võitsime küll kaks kõige keerulisemat etappi, aga tuli ette ka kehvavõitu purjetamistehnilist praaki ja minupoolset liiga ülbest valearvestusest tingitud peksasaamist," selgitas Nõgisto.

"Viimane etapp Pärnust Riiga oli folkbootidele päris ränk distants ja oli natuke isegi uhke tunne see etapp siiski võita," lisas ta.

Folkbootide grupi esikümme on võrdse minekuga ja tihtilugu tuleb ette, et pärast tundidepikkust purjetamist finišeeritakse minutiliste või isegi sekundiliste vahedega. "Iga tehniline eksitus, vähimgi navigatsiooniline viga või teinekord ka minule omane liigne alalhoidlikkus kivide vahelt lõikamisest hoiduda, võib lõppkokkuvõttes maksta meekonnale mitu kohta."

Võistlustel kingitavaid karikaid peab Nõgisto pigem nuhtluseks kui rõõmuks. "Mulle lihtsalt ei meeldi koledad ja halvasti disainitud asjad. Plastmassist kuldsed karikad, totakad klaasjunnid ja puulusikad, mida tavatsetakse auhindadena jagada ei oma minu jaoks mingit tähendust. Parem on need kohe ära visata."

Võidu puhul mäletab ta parema meelega seltskonda, kellega see saavutati ja salaja mõnda endapoolset originaalset trikki või kavalat ideed, mis natuke võidule kaasa aitas. "Õnneks on ka siinmail auhindadena viimati hakatud kinkima jahile vajalikku varustust ja praktilisi ilusaid esemeid."

Hoolimata purjetamiskirest ei pea Nõgisto ennast vähimalgi määral meremeheks. "Minu jahtkaptenipaberitega ei võetaks tööle isegi mitte Hiiumaa praamile madruseks," ütles ta ja lisas, et kunagi siiski unistas oma onu, kaugsõidukapten Feliks Voolensi eeskujul meremeheks saamisest. "Aga muusika tuli vahele ja nii see läks."

Nõgisto nimetab ennast merega diskreetset sõprussuhet hoidvaks purjetajaks, kes heal meelel võistleb omasugustega ja teinekord võtab ette väikese seikluse koos sõpradega. Ehkki Nõgisto sõnul pole niisama ilusa tuulevaikse ilmaga lahel ringi töllerdamine tema profiil, tehakse vahel ka lõbusõite. Näiteks oli seekordne tagasipurjetamine Muhu väina regatilt seiklus- ja tundmusrikas. "Oli nii ilusat kui eriti halba ilma ja oli suur rõõm, et laev vastu pidas. Kuramaal ja Ruhnus, kus me vahepeatused tegime, oli põnev olustik ja külalislahke rahvas. Nautisin igat hetke ja kaaslasi, kellega sai merele mindud.

Ühel päeval tahaks Nõgisto sõita paar tiiru Alex Thomsoni Hugo Bossi nimelise hirmkiire ja ülitehnoloogilise ümbermaailmajahiga, mis hiljuti soomlaste poolt ära osteti. "Alex on minu absoluutne lemmikkangelane purjetamiskosmoses. Vendee Globe ajal elasin kaasa igale tema läbitud miilile."

Ei muusikast ega purjetamisest Nõgisto loobuda ei kavatse. "Ma ei saa endale selliseid tundeid lubada. Ei taha igavuse kätte ära lämbuda. Pärast selliste meeleolude tekkimist peaks võtma ette teekonna maakera sisemusse ja see pole mul veel kavas."