ARVUSTUS | "Valerian ja tuhande planeedi linn" - fantaasiarikas ja meeletult potentsiaalikas ulmemuinasjutt
Luc Besson on staažikas prantsuse filmirežissöör, kes on teinud vingeid filme nii inglise kui ka prantsuse keeles. Eesti publiku jaoks on tuntumad näiteks "Viies element", "Leon", Lucy ning nüüd siis ka "Valerian" – üle-elusuurune ulmefilm metalli-metropolisest, mis hõljub kuskil kosmoses.
Nagu iga teinegi muinasjutt, algab Valerian helesinise unistusega, millest kõik unistame ning salaja soovime, et see kestaks igavesti. Kuid nagu igas teises ulmefilmis – see idüll lõppeb hävinguga.
Ulmefilmides võideldakse hävingu vastu suurema hävinguga ja möll hakkabki pihta – keegi kuskil peab midagi leidma, keegi kuskil peab põgenema ja keegi kuskil juhib neid hävitavaid vägesid. Märulit jagub igasse ilmakaarde, kuid see toob filmi kiiresti keha, vaimu ja mateeria probleemi ette – midagi toimuvast on justkui päriselt, midagi virtuaalselt ja midagi ilmub üle virtuaalse maailma tajutava vaimu ja keha ette ning taha. Kui tundub keeruline, siis lihtne vastus sellele on, et just sel moel hakatakse igikestvat hea ja kurja võitlust lahti harutama. "Star Warsiga" võrreldes võib arvata umbkaudselt, mis filmis juhtuma hakkab, välja arvatud „Ma olen sinu isa“ moment.
Raske on leida ühte virtuaalset tegelast, kellele kaasa elada, kuna animeeritud tegelasi on niivõrd palju, kes on kõik väga ilusad, kuid kellel peale välimise kohatäite muud funktsiooni ei ole. Major Valeriani (Dane DeHaan) ja tema partneri, seersant Laureline’i (Cara Delevingne), seiklusi arvestades on kogu virr-varri nende ümber keskpärane. Kenad noored, kes juhivad koos kosmoselaeva ning võitlevad kuritegevuse vastu, veedvad väga palju aega koos ning kui kaks inimest liiga kaua koos aega veedavad, siis me tegelikult ju teame, mis sellest saab. Eriti siis kui arvesta, et ulmefilmid on kahjuks tihtilugu meeskangelase tahtmise-saamise kesksed.
Kui kogu visuaalne möll kõrvale jätta ja veidi filmi sisu peale keskenduda, siis ei ole vaja kuigi palju kaasa mõelda. Kõik on väga lihtne: on head ja pahad ning need, kes pahad paljastavad, et saada ise kangelasteks. Ning muidugi veel ühe mehe vallutus nii naise kui ka kuripahade üle. Päris kulunud sõnum 21. sajandil, et mitte öelda aegunud sõnum. Kindlasti oleks saanud selle „probleemi“ lahendada kirglikkusega: näiteks mehe absoluutne kirg naise vastu või naise obsessiivne huvi mehe vastu, aga Valerian ja Laureline on pigem sellised ameerikalikud vagad kristlased. Mehe kirg on töö, naise kirg on ka töö ja täitsa juhuslikult on neil sama töö, millest kujuneb nende ühise elu alus. Võib vaid mõtteid mõlgutada, et kas ühine töö ning hurmav töökaaslane ongi kõik, mida me armastuseks vajame või kõlab see jube ulmeliselt?
Samas ei ole aega mõelda sellistele eksistentsiaalsetele küsimustele, kuna ekraan on igal minutil täis arvutiga loodud olendeid, masinaid ja keskkondi. Teist niivõrd tihedat visuaalset filmi ei oskagi kohe nimetada. Kõik oli väga kenasti ja niivõrd tõetruult loodud, et muutis filmi vaatamise-jõllitamise väga põnevaks ning nauditavaks kogemuseks. Lausa pani imestama, kes suutis need ulmetegelased välja mõelda, joonistada ning läbi arvuti neile ka liikumine sisse panna. Võrratu!
Sellest aga väga ei piisa, et lunastada ühe suhteliselt okei tüübi suhteliselt okei armastuslugu suhteliselt okei partneri vastu. Ja sellepärast ongi see film suhteliselt okei, aga mitte suurepärane, millest iseenesest on kahju, sest visuaalselt oli film väga värviline, fantaasiarikas ning meeletult potentsiaalikas ulmemuinasjutt.
