ARVUSTUS | "Plahvatuslik Blond" – on blond, on plahvatused ja on suve parim möllufilm
Igas märulifilmis on tavaliselt mingi omapärane nišš ehk miski, mis tõmbab loo käima. "Plahvatuslikus blondis" on selleks plahvatuslik blond, kes lööb ära kui vaja, teeb ära kui vaja ja kes kunagi ei ole ilma jäänud oma „pakist“.
Charlize Theron on Lorraine Broughton ehk salaagent, kes saadetakse Külma sõja ajal Berliini kaasagendi surma uurima. Nagu ikka märulifilmides viib üks asi teiseni, mille käigus saab peategelane kõvasti vatti erinevatelt allilma tegelastelt, peab kihutama autodega, tulistama relvadest ning olema kogu aeg lahinguvalmis, kuid mitte kunagi ei löö ta risti ette uute võimaluste ees.
Lorraine astub kontakti Prantsuse salaagendiga Delphine Lasalle’iga (Sofia Boutella), kes esialgu mõjub naiivse noore agendina, aga on siiski südikust täis, silmale väga ilus vaadata ning osutub tõeliseks murdjaks. Isegi Lorraine ei suuda talle vastu panna. Delphine’il õnnestub Lorraine’ile naha alla pugeda ning nad lõpetavad koos voodis, millest meile läbi kaamerasilma ka ilusat visuaalset vaatemängu esitatakse.
Homoerootiline võte märulifilmis on midagi uut, samas mõjub seksikalt ja julgelt. Kuigi meie peategelane on alati seksikas: Lorraine ei lähe kunagi välitööle ilma himuralt mõjuva kostüümi ja kõrgekontsaga kingadeta. Need on lausa kohustuslikud, et meile igal hetkel meelde tuletada, et tegemist on eriti vinge löömamutiga ning kontsaga löögid mõjuvad julmemalt kui saapalöögid ja neid kontsalööke jagab Lorraine filmis väga helgelt.
Läbi kontsalöökide trotsib Lorraine Ida- ja Lääne-Berliini spioonivõrgustikke ning otsib sealse kahtlase kontingenti vahendusel vastuseid oma küsimusele. Võrgustik on suhteliselt loogiline ning selle tegelased leiavad oma lõpu loos kas siis õnneliku või õnnetu lõpu. Valdavalt siiski õnnetu. Oluline on siinkohal see, et filmis seotakse kõik otsad korralikult kokku, mängitakse paar vingerpussi, nagu spioonifilmides ikka, ning kõige tipuks kuumutatakse märulit korraliku 80ndate elektropopiga.
Filmi visuaalne keel on soliidselt värviline: pilt ei ole liiga kirju ega liiga lame. Näitlejate nägudesse puuritakse kaameraga väga lähedale. Nii justkui küsitakse vaataja käest, et kas tegelane valetab või on see hoopis tema tõeline nägu?“ Tähelepanu tasub kindlasti pöörata 10 minutit pikale kaklusstseeenile, mis jälgib peategelase võitlust pahadega läbi mitmete korruste ja erinevate ruumide, lisaks on see heliliselt väga huvitavalt lahendatud.
Kuidas on see konkreetne stseen lahendatud ja kas Lorraine leiab oma tõe? Seda soovitan igaühel ise vaatama minna, sest see on filmielamus, mis ehk maitseb veel paremini popkorni ja veiniklaasiga, aga kindlasti ei pea muretsema, et asjad kisuvad igavaks või ajavad närvi nagu suvine Eesti ilm.
