SOOVIMATUD | 5 filmi, mida režissöörid enam enda omaks ei tunnista
1. "Tulnukas 3" ("Alien 3", 1992)
Vahest üks kuulsamaid sellelaadseid juhtumeid, kus režissöör ütles lahti omaenda filmist, leidis aset ajal, mil "Tulnuka" seeria oli veel täie elujõu juures, sest James Cameroni "Tulnukad" (1986) tõestas, et suurem on parem ja seeriat ootab ees suur tulevik.
Juhtus aga vastupidine, sest "Tulnukas 3" oli saaga allakäigu algus: järgnesid veel kehvake "Tulnuka taassünd" ja seeria nime mutta tõmmanud "AVP" filmid ning alles 2012. aasta "Prometheusega" toodi "Tulnuka" seeria tagasi väärikale tasemele.
"Tulnuka" seeria probleemid saidki alguse kolmandast osast, kui seda palgati lavastama Hollywoodis täiesti tundmatu David Fincher, kes oli toona rohkem tuntud revolutsiooniliste muusikavideote lavastajana. Praegu on Fincher on tuntud kui Hollywoodi üks olulisemaid autorikino esindajad, kuid antud juhul peab meeles pidama, et "Tulnukas 3" linastus kolm aastat enne Fincheri tegelikku debüüti "Seitse" ("Seven").
Mis juhtus? Stuudio ei usaldanud noort hakkajat režissööri ning võttis põhimõtteliselt ohjad üle, lootes teha sügava karakteriuurimuse asemel suure märulifilmi. Tulemuseks oli nende kahe segu, mille erinevate kihtide alla on peidetud väga originaalne nägemus "Tulnuka" seeriast, mida Fincher tegelikult kunagi teha ei saanud.
Mitte keegi pole David Fincheri lavastatud (mida ta tegelikult ei teinud) "Tulnuka" saaga kolmanda osa "Tulnukas 3" ilu ja valu paremini kokku võtnud kui RogerEbert.com heaks kirjutav filmitegija ja filmikriitik Scout Tafoya.
2. "Ameerika ajalugu X" ("American History X", 1998)
Tony Kaye oli enne 1998. aastat lavastanud üksnes muusikavideoid ning teinud mitmeid installatsioone. "Ameerika ajalugu X" tundus ideaalne: peaosas alati suurepärane Edward Norton, kes kandideeris hiljem rolli eest ka parima meespeaosa Oscarile ning film on ise IMDb TOP250 parima filmi hulgas 31. kohal. Režissöör Tony Kaye lavastas pärast veel kolm filmi, kuid mitte ükski neist pole jõudnud sellstesse kõrgustesse. Ometigi nägi Kaye kurja vaeva, et keegi filmi ei näeks ja kui see ei õnnestunud, siis üritas mees oma nime filmi juurest eemaldada, väites seejuures, et temal pole filmiga mingit pistmist.
Mis juhtus? Kaye probleemid algasid juba eelproduktsioonis, kui valiti veel näitlejaid. Režissöör soovis pearolli Joaquin Phoenixist, aga kui näitleja rollist loobus, valiti Kaye teadmata rolli Edward Norton. Režissöör polnud valikuga rahu, aga kuna võtteperioodi lähenedes polnud aega enam protesteerida, siis polnud tal midagi teha. Edasi kiskus asi ainult koledamaks: võtted laabusid kenasti, aga kui tuli aeg materjali kokku monteerida, siis ei saanud Kaye enam ülesandega hakkama või vähemalt nii arvasid filmistuudio New Line Cinemas ja staar Norton, kes saatsid režissöörile kogu aeg märkmeid. See ka ei aidanud, sest Kaye kaks väljapakutud versiooni ei sobinud stuudio jaoks. Seejärel puksiti Kaye montaažiruumist välja ning monteerijaga liitus hoopis Norton ning valmis sai režissööri algsest filmist 20 minutit pikem versioon.
Kaye heakskiiduta valminud versioon saadeti ka Toronto filmifestivalile, kuhu võeti see rõõmuga vastu, aga kui režissöör sellest kuulis, lasi ta esilinastuse tühistada ning kui filmil oli aeg kinolevis alustada, üritas režissöör seda peatada 200 miljoni dollari suuruse kohtuasjaga. Kaye nõudis, et tema nimi filmi tiitrites ei esineks ning tahtis, et see asendataks Humpty Dumpty nimega. Lisaks teatas ta avalikult, et ütleb filmist lahti ning tegi stuudiot ja näitlejat maha.
Esialgu tahtis Kaye, et Ameerika režissööride gild (DGA) asendaks tema nime laialt levinud pseudonüümiga Alan Smithee, aga DGA keeldus, sest Kaye oli juba selleks ajaks reeglite vastaselt filmi avalikult maha teinud.
Režissöör nägi 1998. aastal linastunud versiooni alles 2007. aastal, kui nõustus filmi erilinastusel osalema. Kaye tegi oma üleelamistest isegi dokumentaalfilmi, kuid seda ei lastud kunagi välja.
3. "Fear and Desire" (1953)
Stanley Kubrick oli meister, kes oli vahest ka iseenda üks suurimaid kriitikuid. "Fear and Desire" oli "Dr. Strangelove", "2001: A Space Odyssey", "A Clockwork Orange", "The Shining", "Full Metal Jacket" ja "Eyes Wide Shut" režissööri esimene film ja kuigi see kriitikutele meeldis, põletas Kubrick filmi esialgse negatiivi ning nägi kurja vaeva, et koopiaid ei leiaks mitte kusagilt.
Mis juhtus? Toona 24-aastane Kubrick korjas filmi tegemiseks sõpradelt ja tuttavatelt raha kokku, kuigi film polnud ikkagi kinodes sugugi edukas. Kubrick nimetas filmi hiljem tõsise teemaga, aga nõrgalt tehtud katsetuseks. Süü laskus enamjaolt stsenaariumil, sest Kubricku lavastus oli juba tema esimese filmi juures suurepärane.
"Fear and Desire" kadus kiiresti vaatajate mälust, sest Kubricku järgmised filmid olid kõik palju paremad, aga siiski leiti 2010. aastal üks koopia, mis kuulub nüüd ka avaliku õiguse alla, mis tähendab, et kõik soovijad saavad seda vaadata.
4. "Babylon A.D." (2008)
See Vin Dieseli vähenähtud ulmefilm oleks võinud olla väga omapärane, aga suurepärase prantsuse režissööri Matthieu Kassovitzi katse Hollywoodi stuudioga (20th Century Fox) läbi saada lõppes sellega, et Kassovitz ütles filmist lahti, kuigi oli filmi arendamisega seotud olnud lausa 6 aastat.
Mis juhtus? Youtube'is on kahjuks subtiitriteta lühidok "Fucking Kassovitz: Making of Babylon A.D.", mis teeb kaadritagusest draamast hea kokkuvõtte, aga nende jaoks, kes ei oska prantsuse keelt saame öelda, et midagi ilusat just ei juhtunud.
Põhimõtteliselt alustas suurepäraste "La Haine", "The Crimson Rivers" ning ühe kehva õudusfilmi "Gothika" režissöör Kassovitz 2007. aastal kaua aega töös olnud filmi teostamist. Kõik tundus ilus: film sai valmis, see nägi väga hea välja, aga enne linastumist hakkas Kassovitz filmi avalikult maha tegema ja seda põhjusega.
"Babylon A.D." tehti põhimõtteliselt universaalselt maatasa ning režissöör ei hoidnud end tagasi: tema sõnul ei saanud ta Foxi mõjutuste tõttu lavastada mitte ühtegi stseeni nii nagu stsenaariumis oli kirjas. Süüdi olid tema sõnul produtsendid ja selgrootu stuudio, kes ei julgenud filmile R reitingut lubada. Stuudio väitis, et Kassovitz oli kõiges ise süüdi, sest ta olevat võtetel närvivapustuse saanud ja tema tõttu venis ka võtteperiood plaanitust pikemaks ning eelarve kasvas liiga suureks.
Kassovitzi jaoks pole "Babylon A.D." tema film ja tõenäoliselt on tal ka õigus, sest kui vaadata tema varasemaid töid, siis paneb tõesti imestama, et miks kujunes just sellest filmist laisk, igav, klišeeline ja fantaasiavaene ulmefilm, mille kehvade elementide alla on peidetud väga palju huvitavat, aga seda versiooni ei näe me tõenäoliselt mitte kunagi.
Kassovitzi karjäär pole õnneks peatunud: ta on endiselt nii näitleja kui ka režissöör. 2011. aasta "Rebellion" on hea näide tema tegelikest võimetest.
5. "Dune" (1984)
Jah, kunagi oli tõesti aeg, mil "Twin Peaksi" looja ja paljude teiste sürrealistlike šedöövrite režissöör David Lynch tegi suure-eelarvelise ulmefilmi "Dune", mis kukkus eepiliselt kinodes läbi.
Praegu lavastab "Blade Runner 2049" režissöör Denis Villeneuve ka värsket versiooni Frank Herberti ulmeromaanist "Dune", kuid 1984. aastal valmis aga David Lynchi versioon, mida ta enam enda omaks ei tunnista, sest tema sõnul piirasid produtsendid kontrolli filmi üle ning ei lubanud tal teha montaažiruumis oma lõplikku versiooni. Lynchi film kukkus kinodes läbi, seda vihkasid kriitikud, kuid on aja jooksul muutunud omamoodi "nii halb, et on hea" filmiks.
"Dune'i" pikendatud versiooni tiitrites on Lynchi nõudmisel tema nime asemel kirjas Alan Smithee ehk ning stsenaristina on kirjas Judas Booth ehk Lynchi enda välja mõeldud pseudonüüm, mis põhimõtteliselt viitab sellele, kuidas produtsendid Lynchi reetsid.
