Lugeja: kiire elutempo on ületanud igasugused normaalsuse piirid, kas 24 tundi ööpäevas on piisav?
Vaadates inimeste igapäevaelu, tekib tunne, et kohustuste hulk matab meid peagi enda alla. Ärkad 6.30, kuid magad sisse, paned selga esimesed ettejuhtuvad riided ning haarad kaasa hommikusöögi, mille teel olles alla kugistad. Seejärel viidad lõviosa oma päevast koolis või tööl, märkamata, kuidas aeg lendab. Vahepeal pole aega lõunatki süüa, sest üks kohtumine ajab teist taga. Järgneb trenn ning lõpuks viskud väsinult koju diivanile pikali. Kuid ega see pole kõik. Pere vajab toitmist ja kodutööd valmimist. Vabandusi pole, ka see, et kell läheneb üheksale, pole õige mehe vabandus. Kes teeb, see jõuab. Öine kohv ja öötöö jätkub. Normaalsed inimesed heidavad magama, kuid Sina aina töötad, hoolimata sellest, et silmad kukuvad peast. Kohustused vajavad ju täitmist. Lõpuks puudutab pea patja, kuid telefon annab teada, et äratuseni on alla 6 tunni. Järjekordne päev möödus ilma, et Sa oleks kasvõi hetkekski aja maha võtnud ja endale mõelnud. Kas nii ongi normaalne?
Tekib küsimus, kelle nimel me rabeleme? Ega meile ausammast püstitata tehtud töö eest. Ehk teed Sa ületöötades karuteene vaid iseendale. Kuid kedagi ju ei morjenda, kohustuste hulk kasvab endiselt. Mida teha? Ööpäeva tunde juurde ikka ei teki. Järelikult tuleb ise vaba aega võtta, keegi Sulle seda andma ei hakka. On aeg mõelda iseendale ja öelda teistele “ei”. Kuid kes siis läheb ülemuse või õpetaja juurde, öeldes, et mina enam kohustusi ei täida? Nii ei lähe ju mitte. Ja taaskord seisad sa ristteel – kas võtta aeg maha ja keskenduda iseendale või jätta riskid, kus see ja teine ning töötada edasi nii nagu midagi poleks muutunud. Eks see ole iga inimese enda otsus. Kuskil aga tuleb tõmmata piir – lõhkemiseni ka rabeleda ei saa. Peata aeg iseendale!
