Noor: parem tulevik on sinu enda kätes — tegutse ja ole ise eeskujuks
“Eeskuju" on sõna, mida me kuuleme igapäevaselt ja mitmes erinevas kontekstis, kuid võtaks korraks hoo maha ning mõtleks enda jaoks selgeks: kes on eeskuju?
Miks on vajalik arvestada sellega, et oleme teistele eeskujuks? Millal peab olema eeskujulik ja kellele eeskuju näitama? Kuidas olla eeskujuks parimal võimalikul moel?
Kes on eeskuju?
Kõigile on teada need suured tegijad ja aktivistid, kes on teistele eeskujuks — pühakud, kes koguvad heategevuseks raha või korraldavad erivajadustega lastele pühadeüritusi. Kas see ongi vastus?
Ei, “eeskuju” ei ole tiitel, mida saab omistada vaid teatud eliidile. Vastus on palju lihtsam — kõik inimesed on eeskujud.
Eelmainitud pühalik eliit võib olla tegudelt silmapaistvam ja mõju avaldada suurele numbrile inimestele, kuid oma igapäevaelus oleme meie ise kõige mõjukamad eeskujud inimestele enda ümber — noorematele õdedele-vendadele, klassikaaslastele, sõpradele ja teistele.
Lihtne näide selle lahtimõtestamiseks — kui üks arvamusliider leiab, et poes ei tohiks tasuta kilekotte jagada, võib tekkida esialgu hirm, et “kas nüüd peab iga väikse kilekoti eest lisaks maksma?”, või ehk isegi nõustutakse selle mõttega, kuid leitakse, et “kes olen mina ütlema poodidele kuidas käituda? Las nimekamad inimesed tegelevad sellega.”
Kuid nüüd kujutagem ette, et parima sõbraga poes olles tekib mõte õunu osta. Üks läheb kohe kilekotti haarama, aga sõber tõmbab kotist välja võrkkoti ja laob õunad sinna, samaegselt kommenteerides, et pole ju vaja iga kord poodi minnes uut kilekotti võtta ning soovitab teiselgi selline taaskasutatav kott hankida.
Ilmselt pole raske ette kujutada, kumb olukord rohkem mõju avaldab.
Samas, ka võhivõõrad inimesed, kellega kokku puutume, mõjutavad meid.
Võib arvata, et pole palju inimesi, kes poleks punase tulega ülekäiguraja juures seisma jäänud, kuid nähes, et ühtki autot pole silmapiiril, ületanud tee rohelist tuld ootamata. Kujutagem ette sama olukorda, kuid nüüd on ülekäiguraja juures juba mõned inimesed seismas ja ootamas. Nüüd olukorda, kus eesolija hakkab juba ise punase tulega teed ületama.
Millises olukorras jäädakse kõige tõenäolisemalt rohelist tuld ootama ning millises astutakse kõhklemata teele?
Seda mõistes võiks igaüks meist mõelda, kuidas mina olen teisele eeskujuks olnud ning millist eeskuju ma tahan näidata. Kas need kaks kattuvad, või on aeg midagi muuta?
Tahtlik eeskuju vs. tahtmatu eeskuju
Nüüd, kui teame, et me kõik oleme eeskujud, vaatame lähemalt, millist eeskuju meil on võimalik näidata.
Tahtlik eeskuju on ilmselt üsna selge: Väikeste õdede-vendadega linnas olles käitume korralikult, et neile kombeid õpetada, laste läheduses hoidume ropendamast ja nii edasi.
Aegajalt minnakse mõnele üritusele vabatahtlikuks, või astutakse mõnda teist moodi samm kaugemale, et olla eeskujuks.
Kuid ega keegi meist ei mõtle igal hetkel, kuidas ta võib teistele parasjagu eeskuju avaldada. Ja nii oleme me enamasti eeskujuks seda endale teadvustamata. Väikesed teod ja valikud, mis ei jää kõigile märkamatuks, on suur mõjutegur. Nii tekivad inimestel harjumused ning erinevad kultuurid.
Tahtlikult näitame me üldiselt (loodetavasti) head eeskuju, kuid tihtilugu juhtub, et tahtmatult näitame rohkem palju halba eeskuju.
Miks olla eeskujuks?
Kuna meie kõigi tegudel on mõju teistele inimestele kaasneb sellega ka teatud vastutus. Oleme korduvalt kuulnud lauset “Noorus on hukas”. Aga kuidas see noorus muidu hukka läks, kui et keegi pidi näitama eeskuju. Oma käitumisega kujundame me nooremat põlvkonda, kelle seas on ka näiteks tulevased riigipead, õpetajad ja korravalvurid. Vanematel õdedel-vendadel on veel suur kohustus oma noorte pereliikmete ees, kellele nad eriti tugevat mõju avaldavad.
Eeskujuks peame olema nii otseselt kui kaudselt ka iseenda jaoks. Meie käitumine on eeskujuks teistele ning teiste käitumine mõjutab jälle meid. Me ei saa nõuda teistelt inimestelt midagi, mida me ise ei tee. Kui teiste inimeste tegevused meid häirivad, ei saa me käituda täpselt samamoodi ning siis nendega pahandada. Me peame ise eeskuju näitama ning alles siis saame oodata sama ka teistelt.
Kõige olulisem, aga on käituda vastavalt oma tõekspidamistele, olla rahul iseenda käitumisega ning seeläbi teistele eeskuju andmine on vaid boonuseks. Käitudes oma moraalide järgi tõmbame ligi ka sarnase mõtteviisiga inimesi, kellega tahamegi end ümbritseda.
Kuidas olla eeskujuks?
Teades, et oleme igal päeval, peaaegu igal hetkel kellelegi eeskujuks, saame kujundada oma käitumist vastavalt. Pöördume tagasi eelnevalt esitatud küsimuste juurde. Mida ma teen hetkel ja kuidas selle läbi eeskuju avaldan ning millist eeskuju ma tahaks avaldada?
Võtame läbi iga punkti, kus tegelikkus ja soovitu kokku ei sobi. Kus ma olen ja kuhu tahan jõuda? Millised sammud ma selleks pean võtma? Mis on see kõige esimene asi, mida saan juba täna teha? Mida ma saan teha sellel nädalal? Sel kuul? Sel aastal?
Küsimuste esitamisest muidugi ei piisa, need sammud peab ka reaalselt ette võtma, kui tahame olla eeskujud parimal võimalikul moel.
