Telehunt istus mugavale diivanile suure ootsuärevusega. "Merivälja" müstilisus krabas hundi endasse juba esimestest minutitest. Algul lummavana mõjunud tumendatud koloratsioon järelmontaažis, ehteestlaslik dialoog ja Merle Palmiste säravas rollis jätsid mulje, et sari võib Eesti telemaastikul korraliku lainetuse tekitada.
Iseenesest südantsoojendav oli näha ka EFTA galal võidutsenud filmitegija Triin Ruumeti väga äratuntavat käekirja. Ennekõige väljendus see Ruumeti palavas armastuses üheksakümnendate vastu. Seriaali esimese episoodi esimeses pooles oli ajastukohane nüanss asja ette, ent juba üsna osa edenedes paiskus sisse ka kamaluga retroromantilist ülepakutust.
Telehunt peab oma pika karjääri jooksul esmakordselt tõdema, et esiti polnud millestki terava hambaga kinni hakata. Tuleb oodata seriaali edasist arenemist. Ei liha ega kala.
