Noortel on hirm tuleviku ees: te nõuate meilt liiga palju, me peame ennast lolliks rabelema!
Olen mures, kas ma olen selleks ajaks piisavalt konkurentsivõimeline võrreldes teiste noortega? Olles praegu aktiivne ja proovides võimalikult palju erinevaid asju, loodan luua endale palju võimalusi, et tulevikus ei peaks muretsema sellepärast, et ma midagi ei oska.
Tohutu hirm on selle ees, et milline on Eesti siis, kui mina olen täiskasvanu. Seda ei tea keegi ette, puudub kontroll. Valmis peab olema selleks, mis tuleb.
Eeldades, et ma ei ole ainukene noor inimene, kellel omad inimlikud hirmud tuleviku ees on, otsustasin teistelt aasta-kahe jooksul täisealisteks saavatelt noortelt uurida: millised on nende kõige suuremad hirmud tuleviku ees? Millised on probleemid, mida nad kardavad?
Signe: Tahaksin öelda, et ei muretse millegi pärast või pole põhjust midagi karta. Ometi olen ma 16-aastane ja pean mõtlema rohkem tulevikule kui olevikule. Pean otsima tööd, selleks koostama CV-d ja täitma muid dokumente. Kui ma sellega juba varakult ei tegele, polegi mul tulevikult suurt loota. Kui juba praegu on raskusi teiste seast silma paistmisega, ei suuda ma rahulikult olevikku suhtuda. Eks me kõik tahame ju anda endast parima ja saavutada edu.
Töö ja raha kõrvalt tundub, et inimestele ei jää enam aega. Ollakse palju nutiseadmetes ning suheldakse vähem. See võib tuleneda ajapuudusest, sest tunduvalt lihtsam on haarata telefon või tahvelarvuti ja lihtsalt vestelda läbi nende. Ei pea aega kulutama, et kokku saada ja pole piinlikke vaikusmomente. Vaegsuhtlemine ei tule meile tulevikus kasuks ja paneb muretsema. Inimesed ei oska enam küsida ja olla viisakad, ei osata suhtlust üleval hoida. Aga just need omadused viiksidki meid edasi. Kardangi, et ühiskond jääb lihtsalt seisma ja areneb edasi ainult IT-valdkonnas
Mairo: Vaadates Eesti tulevikku, tekib õrn närvekõditav külmavärina tunne. Miks mina kui noor inimene, kes ma tahan õppida, ei saa õppimisele täielikult keskenduda?
Alustame põhihariduse omandamisest. Kõik õpilased on ühte kooli kokku pandud ning kogu aeg ja vaev läheb rumalate keelustamisele ning targemad jäävad tagaplaanile. Nende tunnisegajatega ei toimu mitte midagi ning oledki sunnitud enda loomulikku taset alandama.
Minnes edasi gümnaasiumi, tekivad uued mured — õpilane ei saa elada inimese kombel. Juba kümnenda klassi õpilane peab minema tööle ning teenima elatist juurde — seda muidugi juhul, kui kool asub kodust kaugemal. Paljud vanemad ei suuda oma võsukesi täielikult toetada ning seetõttu peabki noor inimene end lolliks rabelema. Isegi koolilõuna on tasuline. Miks te võtate võimalikult palju noortelt, kes reaalselt pole ise võimelised end elatama ja peavad samal ajal koolis käima?
Enamus ühiselamuid on lihtsalt rõvedad ning tekibki tahe võtta oma korter. Selle eest kahjuks ei suudeta maksta või kui suudetakse, siis elab inimene lihtsalt nuudlitest.
Üliõpilastega on lood veidi lihtsamad, sest seal on sul vaba aega rohkem. Hetkel paistabki ainus väljund koheselt peale põhikooli lõpetamist tööle asuda ning nii oma elu elada.
Joonas: Alustuseks mainiksin ära, et Eesti on läbinud märkimisväärse arengu peale taasiseseisvumist. Eestis, nagu meie seda tunneme ja mille kodanikud me oleme, on nii mõndagi mida karta. Hetkel tagaplaanil õitsev probleem, millele viimasel ajal järjest vähem tähelepanu meedias pööratakse, on Eesti vähenev rahvaarv. See on tingitud noorte inimeste suurest väljarändest ja suurest suremusest. Õnneks tegeletakse nende probleemidega juba jõudsalt.
Kui mõelda meie riigi peale, hirmutab veel eesti keelt kõnelevate inimeste osakaalu protsent. Muidugi on endisel Nõukogude Liidu osal õigus olla osaliselt vene keelt kõnelev, kuid hetkel väheneb eesti keelt kõnelevate inimeste arv iga aastaga ja vene keelt rääkivate inimeste osakaal tõuseb. Üldiselt poleks see probleemiks, kuid vene keelt kõnelevad inimestel ei ole soovi või võimalusi õppida eesti keelt ning nad soovivad, et vene keel muudetaks teiseks riigikeeleks. See vabastaks neid kohustusest õppida eesti keelt ja suurendaks keele väljasuremise tempot.
Arutledes teiste noortega, olen mõistnud, et pinnuks silmas on laste/noorte suur alkoholitarbimine. Üldiselt oleksin ma nõus, et nooruses eksperimenteeritakse uute ja täiskasvanulike asjadega, kuid see ei ole enam hetkeseis. Tänaseks on suur osa meie noorematest õpilastest huvitatud pidudel käimisest ja tervist rikkuvate ainete tarbimisest ainult tänu sellele, et see teeb neid lahedaks, sellega loodetakse saavutada vanemate laste heakskiitu. Kui sellega seoses midagi kiiresti ei tehta, võib tekkida olukord, kus järgmine kasvav põlvkond saab veelgi vabamalt alkoholi tarbida, kuna vanemad said.
