ARVUSTUS | Stephen Kingi klounihorror "See" tekitab koulrofoobia järgmisele põlvkonnale
Nüüd saan rahuliku südamega öelda, et "See" ("It") on kvaliteetfilm, mis säilitab Stephen Kingi stiili, hoiab esialgse miniseriaali nostalgiat ning toob suurepäraselt tegevustiku üle tänapäevasesse ülikriitilisse keskkonda. "See" on meelelahutuslik koletisefilm, mis pakub mitmekihilist õõva, keerulisi karaktereid ning ebamugavustunnet väga ootamatutest kohtadest.
Filmi tegevus toimub väikeses linnas nimega Derry, kus on viimasel ajal erakordselt suur arv inimesi kaduma läinud, kuid eriti just lapsi. Billi (Jaeden Lieberher) väikevend läheb kaduma, peale mida suunab noormees kogu energia tema otsimisele.
Teda abistavad kuus kohalikku last, kelleks on kergelt ülekaaluline ajaloohuviline Ben (Jeremy Ray Taylor), litsaka mainega tüdruk Beverly (Sophia Lillis), suure suuga humoorikas Richie (Finn Wolfhard), orvuks jäänud farmipoiss Mike (Chosen Jacobs), pisikute foobia käes vaevlev Eddie (Jack Dylan Grazer) ja noor usudilemmas juudipoiss Stan (Wyatt Oleff). Neid kõiki ühendab hirmutav kogemus üleloomuliku klouniga, kes nimetab ennast Pennywise the Dancing Clown'iks (Bill Skarsgård), mistõttu võtavad lapsed eesmärgiks too nuhtlus kõrvaldada, et enam mitte keegi tema ohvriks ei langeks.
Õudusfilmide austajad ei pruugi antud teosest vajalikku doosi kätte saada, sest tegemist on rohkem põnevusthrilleriga, mis kasutab elemente erinevatest žanridest. Fookuses on väike linn ja seltskond lapsi, kelle individuaalsed iseloomud on kõik terviku väga eraldatud osad. Seitse last on üksteisest totaalselt erinevad, aga koos moodustavad nad nö. "luuserite klubi". Laste omavahelised suhted on loo tugevuspunkt, mis naerutab, toob pisaraid ning hirmutab.
Andy Muschietti ("Mamma") lavastus on tehniliselt imeline ning mees särab atmosfääri loomises, linna veidruse edasiandmises ning muidugi Pennywise'i ekraanile toomises. Minu jaoks on imestusväärne viis, kuidas Muschietti kõiki seitset last tutvustab: ta teeb seda ainult läbi nende hirmude. Vaataja ei tea lastest mitte midagi muud kui ainult seda, mis neid hirmutab ning miks. Sealhulgas on muidugi suur roll väärastunud linnas elavatel lapsevanematel, kellest mõni võiks vabalt Pennywise'ile konkurentsi pakkuda.
1990. aastal valminud Kingi romaani esimene ekraniseering tegi palju asju teisiti ning kõige suurem erinevus tuleneb põhiloost. Nimelt toimus miniseriaalis kogu tegevustik olevikus, kus kõik seitse last on täiskasvanuks saanud ning Pennywise on linna naasnud. Nad kõik saavad uuesti kokku, et nuhtlus lõplikult kõrvaldada. Lapsepõlve sündmused antakse edasi jupiti läbi meenutuste, kuid karakterid ise on täiskasvanud ning elukogemusi täis.
2017. aasta versioon on pühendatud aga ainult lastele, mistõttu on film ka palju detailsem ning kasutab sellest tulenevat tugevust, et luua kaasakiskuvam põhilugu tulevase järje jaoks, sest film jääb pooleli, aga õnneks on teine peatükk juba valmimas. Kingi esialgne romaan oli samuti jaotatud kaheks osaks - laste ja täiskasvanute võitlus klouniga. Samuti jäeti saladuseks, kes või mis on Pennywise, tema pärisnimi ning kõik muu selle üleloomuliku sündmuse taga, seega tuleb olla valmis, et küsimused ei saa vastuseid ning teemad jäävad lahtiseks.
Lapsnäitlejad on kõik fenomenaalselt head, eriti Richie rollis olev Finn Wolfhard, kes on tuntud sellisest hittseriaalist nagu "Stranger Things", mis on filmile sarnaselt retrofantaasia taaselustamine. Filmi kangelane on siiski Bill Skarsgård, kellel olid suured jalanõud täita, sõna otseses mõttes ja kaudselt, sest 27 aastat vana miniseriaal pani Tim Curry kaardile kui esmaklassilise karakternäitleja, kes tõi meieni algupärase Pennywise'i ehk kõikide laste õudusunenäo. Skarsgård loob veenvalt õõvastava versiooni, kes vihkab selgelt kõiki lapsi ning naudib üle kõige hirmutamist. See unikaalne naeratus, osavalt arvutiefektide abil loodud kõõrdis silmadega olend ning näitleja lai emotsionaalne haare loob meeldejääva koletise ka järgmisele põlvkonnale. Läheksin isegi nii kaugele ja ütlen, et uus Pennywise on parem kui esimene.
Uues versioonis on lapsed natukene vanemad, lisatud on uusi elemente nii linna kui koletise ajaloole, kuid suures plaanis hoitakse sama rida, mis töötas enne ning keskenduti vigade parandusele. Tulemuseks on kaasakiskuv film, mille pikkus läheb kiiresti mööda suurejoonelise ja tabava muusika saatel. Kiidan tegijaid ka julguse eest lapsi vigastada: ekraanile tuuakse paar graafilist stseeni laste söömisest, mida varasemalt ei tehtud kordagi.
Lugu kannatab sellega, et kõik jääb pooleli. Esimeses filmis loodud atmosfäär ja olulised elemendid nagu veidralt käituvad lapsevanemad või laused "praegu on suvi, sa peaksid väljas mängima" kaotavad tähenduse seniks kuni ilmub järgmine osa. Loodan, et sama meeskond jätkab ka uue peatüki loomisel, sest "See" on kvaliteetne žanrifilm, millest saavad paljud õudusfilmide loojad kasulikke näpunäiteid.
