Järjekordne nädalavahetus: "pean-olema-purjus-muidu-suren"

Järjekordne nädalavahetus on läbi ja tabasin end taaskord mõttelt – kas elustiili „pean-olema-purjus-muidu-suren“ harrastavatel noortel üldse piinlik ei ole? Ma ei ole tükil ajal sattunud ühtegi ööklubisse, tänu sellele, et sealne õhkkond on lihtsalt nii kole, kahjuks tuli see meelde alles peale seda kui olin piletiraha ära maksnud. Minu puhul ei ole tegemist täiskarsklasega, olen tavaline noor inimene, aga ma ei suuda endale selgeks teha, mis on lahe avalikus kohas enda naerualuseks tegemisel. Vaatepilt klubis oli igatahes kirju:

Kalasilmadega endised kaunitarid: diivanitel siidriklaas ees lösutavad tüdrukud, kes ilmselgelt olid kodust välja tulles väga kaunid. Aeganõudev suitsusilma meik on kella 12ne paiku öösel juba ebaühtlaselt mööda nägu laiali valgunud, tihti esineb erinevate kokteilide plekke riietel. Kunstripsmete eesmärk silmi suuremaks muuta on oma eesmärgi kaotanud kuna klaasistunud pilk reedab ilmselge väsimuse. Kallist parfüümi varjutab suitsuruumi läppunud hais.

Number väiksemates riietes tantsijad: neid leidub igal üritusel ning peamine tundemärk on see, et peale teatud koguse alkoholi tarbimist on neil meelest läinud, et see väikene top on seljas sobiv vaid siis, kui kõht sisse tõmmatud on. Nad teevad tantsupõrandal kummalisi liigutusi ja enda meelest meenutavad kindlasti Beyonce'd. Kõige huvitavam on neid vaadata hiljem piltide pealt. Kui klubis toimub näiteks märja T-särgi võistlus, siis on miskipärast alati nemad laval.

Vaiksed smsijad: nemad on ka üldjuhul diivanitel istumas ja üritavad kellelegi järjekindlalt sõnumeid saata, üldjuhul nad oma asukohta ei vaheta. Olen üsna kindel, et sõnumid sisaldavad informatsiooni, kui lahe see pidu on, mida nad väisavad. Veidi pudedamate näppudega inimesed üritavad ka helistada, aeg-ajalt on kuskilt nurgast kuulda kellegi karjumist „Ahh? Mida?“.

Leopardi tuunikates bravuuritsejad: nemad veedavad enamasti aega ööklubi WC-s, neil on kindlasti kaasas klaas ja hästi palju meiki. Üldiselt meeldib neile WC järjekorras, peale uue puudrikihi peale kandmist, ülbitseda. Eriti võõraste inimestega. Ma olen 90% juhtudel kindel, et tegu on maapiirkonnast pärit tütarlastega, kes on oma koolis väga popid. Vägisi meenub neid nähas alati HU laul "Depressiivsed Eesti väikelinnad". Aga neile seda laulda ei ole mõtet kuna tean ühte inimest, kes leopardikleiti kandva isiku käest klaasiga vastu pead sai.

Uusrikkad mehepojad: nemad tunneb ära otse Türgist toodud valge Armani pluusi järgi. Mõned aastad tagasi oli neil ka sama firma munakooremüts peas. Nende olekust jääb mulje, et nad on tõesti väga tähtsad tegelased ning sarnaselt Leopardi tüdrukutele meeldib ka neile ülbitseda ja tülisid ülesse kiskuda (tihti peale need kaks esindajat leiavad üksteist väga atraktiivsed olevat). Turvamehi nad ei karda, sest nad on paar aastat tagasi ühe korra jõusaalis käinud.

Ma võiksin seda nimekirja jätkata, kuid seekord lahkusin klubist peale seda, kui üks tütarlaps, jalas need kingad, mida vanemad inimesed kutsuvad kapikingadeks (kallid kontskingad, mis peale ostmist kappi ilutsema jäävad, sest kõndida neil pole võimalik) trepist alla kukkus.

Ma ei taha, et inimesed kodus oleks ja vaataks kõrvalt, kuidas nende noorus mööda läheb, aga ma tahan, et inimesed mõtleksid, kas nad on piisavalt pädevad, et avalikku kohta minna. Midagi ei juhtu ju, kui üks nädalavahetus omale tunnistada, et ehk oleks parem koju minna kuna see viinakokteil tegi ikkagi liiga. Vaadake peale peol käimist pilte – joobes isikud ei ole ilusad!