ARVUSTUS | Õpetlik ja liigutav draama "Imelaps"
Režissöör Marc Webb ("Imeline Ämblikmees") toob meieni draama Chris Evansiga peaosas (Kapten Ameerika Marveli filmides), kus esimene pool filmist mõjub nagu tore koguperefilm, siis teine muutub täielikuks pisarakiskujaks, kuna hakkad paratamatult filmi peategelastele kaasa elama. Sellelaadse filmi puhul polegi midagi kellelegi ette heita, sest tervik mõjub ootuspäraselt ehk täpselt nii nagu taolises žanris peabki.
Frank (Chris Evans) kasvatab üksi oma varalahkunud õe last Mary't, kellel ilmnevad esimesse klassi minekul hämmastavad teadmised matemaatikast. Väike tüdruk pole mitte lihtsalt lapse kohta tark, vaid arenev väike geenius. Lisaks sellele ei meeldi talle, et teda koheldakse nagu koolilast, pigem ootab ta täiskasvanutelt ka täiskasvanulikku suhtumist ja käitub sellele vastavalt.
Muidugi hakkab tarmuka tüdruku käitumine koheselt silma ka klassiõpetajale ja kogu kooli juhtkonnale. Mary't kasvataval Frankil tuleb aga silmitsi seista veel suuremate probleemidega, kui ilmub välja Franki ema (Mary vanaema) ja soovib väikest tüdrukut temast lahku lüüa, et suunata ta edasi mainekasse kool, kus Mary saaks keskpärasest parema hariduse, kuna on oma arengus tublisti eespool.
Sellest saab alguse korralik kohtulugu, mille jooksul arutletakse, kes ikkagi on parim tüdrukut kasvatama. Veidi aja pärast selgub, et kurva loo taga on Mary bioloogiline ema, omaette probleemides inimene, kes minevikus otsustas elust lahkuda kui pisitütar oli vaid 6 kuune, kuid kellelt ongi justnimelt päritud see erakordne anne. Kui päris alguses tundub, et asjad on lihtsad, tuleb päevavalgele varalahkunud Mary ema Diane´i võrdlemisi kirju minevik, mistõttu olidki paljud asjad keerulised ja elu läks soovitust teisiti.
Chris Evans on teinud eelnevalt päris mitmeid täiesti erinevaid rolle, mis tõestab, et suudab olla mitmekülgne – labane ja üsna vulgaarne noorte kooliteemaline "Not Another Teen Movie", põnevik "Mobiil“ ning "Kapten Ameerika" ja "Tasujate" koomiksifilmid ja hulganisti muid rolle. Tema osa on siin küll pealtnäha lihtne, ent kutsub kiirelt kaasa elama ja arvestades tervikut on tegu väärtfilmiga, mis ei pretendeerigi olla kassahitt.
Imelast kehastav McKenna Grace (Eddie Murphy film "Mr. Church") saab samuti oma rolliga väga hästi hakkama. Teistes osades näeme veel mitmeid tuttavaid nägusid: Jenny Slate ("Obvious Child", "Parks and Recreation") ja Octavia Spencer ("Koduabiline", "The Shape of Water").
Tegu on igal sammul väga emotsionaalse filmiga ja vaataja suundub ilmselt kinosaalist välja peale lõputiitreid pisut mornil või mõtlikul meelel, ent mitte täiesti kurvana. Siit leiab nii elulisi keerdkäike, nukrust, ent ka rõõmupisaraid ja lootustunnet.
"Imelaps" on samas ka õpetlik vaatamine, mis selgitab ehk rohkem eriliste annetega laste teemat ja seda kuidas neid võiks ja peaks kasvatama või mida ette võtta, kui perre selline laps sünnib. Film ei unusta ka traagilisemat poolt (kõik laste kasvatamise õigusi lahkavad teemad, tõredad täiskasvanud kes arvavad alati teadvat, mis on lapsele parim jne) ning esitab seda sellelaadsetele filmidele kohaselt väga liigutaval kujul. Septembrikuu linastusaeg on päris sobilik ajastus seoses kooliteed alustanud noorte ja mudilastega. Selles suhtes tabab see otse märklauda!
"Imelaps" on liigutav ja südamlik lugu mitmete eri põlvkondade tunnetest ja arusaamadest ning ühest väikesest tüdrukust, kes vahel sooviks olla lihtsalt tavaline laps, hoolimata täiskavanute maailmast tema ümber, ent ometigi annab ka pildi erilisest talendist.
