Noor lugeja: noorpoliitik ja eriti veel pooliitbroiler on meie ühiskonnas saanud sõimusõnadeks. See peletab noored poliitikast eemale
2015. aasta mais andis riigikogu 16-17-aastastele noortele kohalike omavalitsuste valimistel valimisõiguse. See oli noorte osalusmaastikul suur võit, mille eest võitlesid Eesti Noorteühenduste Liit, Reformierakonna Noortekogu ja Noored Sotsiaaldemokraadid. ENL-i toonane avaliku poliitika nõunik, käis läbi kõik riigikogu liikmed, et võita nende poolehoidu selles küsimuses. Aktiivne tegutsemine andis tulemust, kuid nüüd seisame uue probleemiga silmitsi: kuidas saada noored valimiskasti juurde.
Valimisprotsent kohalikel valimistel on viimastel aegadel küll paranenud, kuid on siiski madal, ületades vaid mõne protsendipunktiga 50%. Kui 2005. aastal käis valimas 47,4%, siis 2013. aastal 58%. See näitab kui vähesed inimesed tegelikult soovivad oma kodaniku kohust täita. Miks peaksid noored valima minema?
Minu hinnangul on noored oma eluga liiga rahul. Noorte soov tuua muutusi oma kogukonna, omavalitsuse või riigi ellu, on aastatega kahanenud. Noored ei löö enam nii aktiivselt kaasa noortevolikogudes ja õpilasesindustes. Samuti on varasemast vähem kuulda olnud muutustest, mida noored oleksid ära teinud oma kogukonnas, omavalitsuses või riigis.
Valimine on justkui lepingu sõlmimine, mille üheks osapooleks on poliitik, kes võib igal hetkel oma lubadustest taganeda. Valijal puudub garantii, et isik, keda ta usaldab, seisab ka päriselt oma sõnade taga. Minu silmis on madala valimisaktiivsuse suurimaks põhjuseks usalduse puudumine. Noor inimene ei usalda enda eest valikuid tegema endast oluliselt vanemat inimest, kes tegelikult ei hakka seisma tema huvide eest. Vanemad poliitikud küll lubavad noortele ilusaid asju, kuid seda sageli vaid seetõttu, et loodetakse saada kerge vaevaga hääli. Noored vajavad tegusid ja oma huvikaitset, mitte tühiseid lubadusi.
Keda noor valija usaldab ja kuidas usaldust võita? Noor usaldab omaealist, kellega tal on olnud positiivne kokkupuude või ta on näinud, et noor tegutseb ja viib oma ideid ka ellu, mitte ainult ei räägi. Usaldust on valimisperioodil väga raske võita. Poliitik peab olema varasemalt noort kõnetanud oma ideede ja tegudega. Eriti populaarsed on noorte seas just need poliitikud, kes päriselt on noorte arvamust küsinud ja seda ka kuulda võtnud.
Vaadates valimisnimekirjasid enda piirkonnas, torkab silma, et kuigi 16-17 aastastele on antud valimisõigus, siis noori kandidaate on endisel väga vähe. Mulle meenub gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse tund, kus räägiti, et volikogu ja parlament peavad olema läbilõige ühiskonnast. Miks tegelikus elus see nii ei ole? Eesti ühiskonnas on pool elanikkonnast naised ja kolmandik alla kolmekümne aastased inimesed. Volikogudest leiame üldjuhul siiski keskealised ja vanemad mehed.
Miks noored ei soovi kandideerida? Sellele küsimusele on minul, kes ma kandideerin, küllaltki raske vastata, kuid ma võin spekuleerida. Kardetakse mõne erakonna sildi saamist. Noorpoliitik ja eriti veel pooliitbroiler on mõlemad meie ühiskonnas saanud sõimusõnadeks. Selline suhtumine peletab poliitika juurest eemale paljud teotahtelised ja andekad noored, kes suudaksid tuua Eesti ellu muutusi. Noored arvavad tihtipeale, et nad ei ole veel valmis selleks vastutuseks. Mina näen, et noored suudavad võtta vastutust väga edukalt ja kindlasti ei tohi pugeda lause “ma ei saa hakkama” taha. Oma kodukohas on noortel alati ideid ja ettepanekuid, mis võiks olla teisiti või paremini. Viies oma ideid ja tõekspidamisi ellu, oledki juba hakkama saanud ja ka vastutuse võtnud.
Valimised tulevad sel aastal äärmiselt huvitavad. Ma loodan, et volikogudesse pääseb rohkem nooremaealisi, mis muudab volikogude koosseisud oluliselt tasakaalustatumaks. Mina usun noortesse, sest me oleme valmis vastutust võtma ja meie elu edasi vedama. Kutsun kõiki noori üles leidma enda piirkonna valimisnimekirjadest neid noori kandidaate, kes ka päriselt hakkavad teie huvide eest seisma.
