ARVUSTUS | Tempokas, meeleolukas ja hästi esitatud "Mässaja rukkis"
Salingeri kehastab Nicholas Hoult, kes on juhtumisi üks mu lemmikuid noorepoolseid filminäitlejaid, kes pole veel laialdase tuntuse saavutamiseni jõudnud. Aga ta on korralik tegija ja tal on kõvasti sarmi, mis teeb veidraks, et tal pole ka seni palju kaalukaid rolle ette näidata.
Häda on selles, et isegi tõsisemates projektides on talle enamasti jäetud selline pigem dekoratiivne roll, nii et kui sa pole näinud Houlti esimest tõelist staarikvaliteediga esinemist – briti noortesarjas "Skins" (eriti selle esimeses hooajas) -, siis on teda ilmselt raske mäletada.
Jah, mees on osalenud ka suurejoonelistes suure-eelarvelistes filmides nagu viimased kolm "X-meeste" põhiliinis (Hanki / Beasti osas), "Hiiglasetapja Jackis" ja uusimas "Mad Maxis“, aga tema kaunis nägu on nendes enamasti nii ära peidetud, et sellest teadmisest pole palju abi.
"Mässaja rukkis" pakub aga talle korraliku peaosa, mida mina ja teised võimalikud poolehoidjad on ammu oodanud. See pole küll tingimata ajalooliselt väga täpne või ülevaatena suurvaimu elust väga põhjalik või tasakaalustatud või nii sügav nagu Salinger ise tahtis olla, aga pole hullu.
Kõike eelnevat kompenseerib fakt, et stsenarist-režissöör Danny Strong teab täpselt, mis on projekti tugevus ja panustab kogenud pokkerimängija kombel kõik õigel hetkel õigele "käele".
See õige käsi on fakt, et "Mässaja rukkis" on nn näitlejate film, mis seab põhikohale näitlejate väärt esitused ja kõik muu on mõeldud pigem seda toetama ja tugevdama. Ja alt nad ei vea, oh ei. Hoult on sobivalt vaimselt habras, aga hingestatud ja teda toetab ei keegi muu kui Kevin Spacey, mis on juba kvaliteedimärk omaette.
Spacey kehastab Salingeri mentorit/sõpra, kes on õigupoolest tema kõrval ainuke vähegi kaalukam tegelane. Ja nagu temasuguselt veterannäitlejalt oodata, on iga teda sisaldav stseen nagu õppefilm selle kohta, kuidas filmis hästi esineda.
Kui "Mässaja rukkis" oleks suurema kaliibriga projekt, siis võiks siin rääkida Spacey tugevast šansist oma kolmas näitleja-Oscar koju viia. Sa tead küll kui isuäratavalt majesteetlik see näitleja olla võib… Aga paraku pole filmile ilmselt kõrget lendu oodata. Jaanuaris Sundance’'i filmifestivalil see esilinastus ja kiiresti üldsuse radarilt ka kadus. Ilmselt sobibki see rohkem kuhugi Netflixi.
Ma nõustun kriitikute üldarvamusega, et "Mässaja rukkis" pole olemuselt kaalukas meistriteos, vaid pigem pinnapealne ja tühine, mida Salinger kindlasti ise oleks vältida tahtnud, aga oma seatud latist hüppab see üle küll: tempokas, meeleolukas ja hästi esitatud.
Film meenutab ka mitut head elutõde, mis on praeguse aja noortele vaat isegi tähtsamad teada ja meeles hoida kui Salingeri teismeeas enne Teist maailmasõda.
Nimelt tõed nagu millegi tegemine ja aktiivne olemine ei tähenda, et sa oled tingimata väga loov ja väärid tingimata kiitusi. Või et tõelise loovuseni jõuab läbi raske töö ja oma hirmudest ja tühisusest läbitöötamise. Või ka, et tuntus ei sobi igaühele. Või et kirjutamine on üksildane töö, aga tulemus võib ellu päris palju glamuuri külvata, mille kogumine on ju iga tänapäeva noore püha kohus.
Käesoleval kümnendil on laialt levinud trend luua filme pärisinimestest ja –olukordadest, kus fakte väljamõelduga segatakse. Paljud sellised katsetused on väga peavoolu stiilis ja mõeldud hea tuju filmiks, isegi kui sisu on pealtnäha sünge, nagu ka "Mässaja rukkis", aga see ei vähenda käesoleva teose võimet 106 minutit meelt lahutada ja kaasa elama panna. Tulemus on meeldiv. Soovitan.
