Eile, 5. oktoobril lahkus meie seast armastatud tantsulooja ja rahvatantsujuht, tantsurahva hulgas hellitavalt ka Memmeks kutsutud Helju Mikkel.

Helju Mikkel sündis 13. märtsil 1925 Nõos. Rahvatantsuteadmised omandas ta ENSV Rahvaloomingu Maja tantsukoolis. Lisaks sellele täiendas ta end erinevatel seminaridel ja koolitustel. Tantsujuhina tegutses ta alates 1945. aastast.

Helju Mikkel oli aastail 1953–1978 tollase Tartu Riikliku Ülikooli rahvakunstiansambli kunstiline juht.

Aastal 1956 oli ta üks üliõpilaspidude Gaudeamus algatajaid ning hiljem mitmel korral selle üld- ja aujuht.
Helju Mikkel kuulus üldtantsupidude lavastusgruppi neljal korral – 1970. aastal peo üldjuhina ning kolmel korral (1955, 1965, 1973) liigi üldjuhina. Aastatel 1994, 1999 ja 2004 süüdati tantsupeotuli Helju Mikkeli koduõuel Haldjal.

Helju Mikkeli looming on Eesti tantsuautorite seas üks omanäolisemaid. Tema tantsude sammustik on tugevasti seotud eesti rahvatantsuga, haarates laia teemaderingi, sh töö poetiseerimine, rahvakombed, loodus, inimsuhted. Helju Mikkeli tantse iseloomustab aegumatus. Nende juurde pöördutakse ikka ja jälle tagasi. See on meie autoritantsu kullafond. Tema tuntumad ja armastatumad tantsud on Kullaketrajad, Vanaisa polka, Otsapandjatse, Lina, Tedremäng, Kiigemäng ja Kaksteist kapukat.

1999. aastal ilmunud Helju Mikkeli raamat „Vahetussamm“ annab ülevaate tema elu- ja loometeest, olles samas omalaadne õpperaamat mitme põlvkonna tantsujuhtidele. Tema toetus ja elutarkus noortele tulevastele tantsuõpetajatele on olnud sügavasisuline ja mõtteerk.

Helju Mikkel oli eesti rahvatantsu mõtestaja, filosoof ja tantsumõtte levitaja. Selle kõige tõestuseks on Helju Mikkeli loodud rahvatantsija usutunnistus: