ARVUSTUS | "Victoria ja Abduli" kannab Judi Denchi suurepärane ja auhindu väärt sooritus
Ligi 120 tagasi oli nii et Ühendkuningriigi kuninganna Victoria (Judi Dench) oli oma pika elu lõpus kõigest täiesti tüdinenud ja ootas surma, aga miljard inimest hõlmava impeeriumi troonil istuda oli muidugi liiga magus, et sellest oma poja kasuks loobuda.
Siis kohtus ta aga noore India mehega (Ali Fazal), kellest sai tema teener ja peagi hoopis õpetaja, kes innustas teda end uuesti leidma. Tõestisündinud lugu, mille alus on sellesama teenri ammukadunud märkmed, mis alles üsna hiljuti üles leiti.
"Victoria ja Abdul" tundub pealtnäha üsna tavaline hea tuju film, kus vanainimene on põhimõtteliselt juba kõigele käega löönud, aga leiab endas mingi ärataja mõjul uut elujõudu. Sellisena näitavad teost reklaamid ja sellisena on seda ilmselt kõige kergem kujutleda.
Mida muud sealt oodatagi, eks? Lõpuks on nii "riigipead on ka inimesed" kui ka "eakad näitlejad mängivad eakaid inimesi" tüüpi filme viimase 10-15 aasta jooksul palju tehtud.
Hea tuju aspekt on siin tõesti tähtsal kohal ja töötab väga edukalt. Ma kuulsin kinosaalis pidevalt naerurõkatusi ja kurbadel hetkedel allasurutud nuutsatusi ja reageerisin ise üsna samamoodi. Aga lugu on tegelikult sügavam ja varjundirikkam, mis oli tore üllatus, sest ma ei viitsinud alguses seda isegi vaatama minna, kuna Briti kuningliku pere eraelu ei huvita üldse.
Loo peidetum osa – no võib-olla mitte just peidetud, aga kindlasti kergemini kahe silma vahele jääv tegeleb aga inimelu peamiste eksistentsiaalsete küsimustega. Konkreetset lugu arvestades koondaksin need kahe küsimuse alla: mis meid elus käigus hoiab ja mis meid hoiab käigus siis, kui pealtnäha kõik on saavutatud?
Sellega seoses näeme ka huvitavat uurimust võimu varjupoolest. Ühest küljest annaks võim oma aja ja teiste üle justkui rohkem isiklikku vabadust. Teisalt aga loob võim uusi vanglaid, kuhu kinni jääda – eraldab teistest ja muudab samas võimust sõltuvaks.
Nagu ka pahura rauk-valitsejanna puhul näeme, muutub võimust loobumine raskeks ka siis, kui seda enam tegelikult ei vaja ega naudi. Tipus on ikka üksildane, aga samas on hirmutav omaloodud müüride vahelt välja ja teiste sekka tagasi murda, sest tihti võib igav ja turvaline tunduda parem kui kui uus ja hirmutav. Kui järele mõelda, kehtib see ka elus üldisemalt, mitte ainult võimu kontekstiss.
Kogu see sisuline sügavus poleks muidugi palju väärt, kui näitlejad seda ilmekalt ekraanile ei tooks, mida nad suudavad ja teevad. Esitused on võrratud. Tegijatel on nii oskusi kui ka vaimuteravust, et kirjeldatud teemad elavalt välja tuua. Olgu siis niisama meelelahutusena või filosoofilise mõttetöö õhutamiseks, sõltuvalt vaataja võimekusest ja eelistustest.
Näitlejatest on kesksel kohal muidugi ekraaniveteran Judi Dench, kes jätkab põhimõtteliselt oma 20 aasta tagust rolli filmist "Mrs. Brown", mis tõi daamile ka tema esimese Oscari-nominatsiooni ja ka esimese Kuldgloobuse.
Hoolimata tegelaskuju sõjakast ja võimuahnest loomusest on esitus vähedomineeriv ja heas mõttes vaoshoitud. Eks aga Dench võibki endale sellist näitlejapeenust lubada, sest kaamera armastab teda nagunii, ta mõjub väga loomulikult ja silmapaare ligitõmbavalt. Great presence, ütleks inglise keeles.
Vanameistrinnal on ka julgust vanaduse võlud ja valud kogu nende eheduses või eemaletõukavuses üksikasjalikult ekraanile tuua: rippuv nahk, natuke tardunud miimika, vaevaline liikumine jm.
Ei teagi, kui palju sellest näideldud oli, aga Dench on ju ise eakas ka, äkki oligi see kõik juba loomulik. Ta tähistab detsembris juba 83. sünnipäeva. Igatahes ei saa vaimses mõttes selliseid asju olla kerge läbi teha, sest taolisse rolli sulamine äratab ka isiklikke hirme elu videvikutsooni jõudmise ja surma suhtes. Näitleja vanus siin ei loe, surmahirm saadab inimest terve elu.
Kokkuvõttes on see suurepärane sooritus ja auhindu väärt. Äkki saab isegi Oscari. Olekski veidi tobe, et Denchi kaliibriga suurkuju saakski oma ainsa Oscari pigem triviaalse tähtsusega rollis, kus ta jõuab ekraanile kaheksaks minutiks ("Armunud Shakespeare", 1998).
Denchi kõrval jääb tema teenrit/õpetajat kehastav Ali Fazal muidugi teatud mõttes varju nii reklaamis kui ka filmis endas, aga tema töö on tegelikult samuti suurepärane.
Noor India näitleja pole veel palju filme teinud, aga pealtnäha lihtsas rollis on omajagu väljakutset ja ta saab seatud latist ülesaamisega hästi hakkama. Tegelaskuju muudab keeruliseks see, et see peab sisaldama hulka etnilist huumorit (naljaka indialase klišeed), aga samuti ehedust, vaimukergust ja hingestatust, mida ilmselt ei saa ekraanil pakkuda, kui seda esmalt enda seest üles ei leia. Selline asi oleks samuti väljakutse igale näitlejale.
Kui midagi negatiivses valguses esile tõsta, siis mina oleksin vähendanud neid paljukorduvaid detaile, kus õukond ja teenistujad kuninganna ja teenri sõprusele pahaselt reageerivad. Lavastuslik pool teeb nende tunded niigi täiesti selgeks, kas on tõesti vaja tegelastel pidevalt korrutada asju stiilis "mis pagan siin toimub?!". Selles mõttes on film veidi üleküpsetatud… aga mitte nii hullusti, et elamust rikkuda.
Kokkuvõttes on "Vistoria ja Abdul" tore vaatamine nii meelelahutusena kui ka väikese filosoofilise uurimusena, et mis paneb meid elu väärtustama ja mida võim inimesega teeb.
Stephen Frears on režissöör, kelle ligi poole sajandi pikkune karjäär on kinkinud meile mõnegi väärt linaloo, näiteks "Ohtlikud armusuhted" ("Dangerous Liaisons", 1988), "TOP5 – elu edetablid" ("High Fidelity", 2000), "Kuninganna" ("The Queen", 2006) ja "Philomena" (2013. aasta filmidest üks mu lemmikuid, tähtsas osas samuti Judi Dench!). Leian, et "Victoria ja Abdul" on siia nimekirja väärikas lisa.
