Lapsendajate koolitaja Sigrid Petoffer Oscari-filmist "Lõvi": kõigil lapsendatutel on õigus teada oma lugu

Erinevas eas lapsed mõistavad lapsendamist erineval moel - nad võivad tunda hirmu taas saada hüljatud, olla uudishimulikud või igatseda, kommenteerib lapsendajate koolitaja Sigrid Petoffer pühapäeval filmikanalil TV1000 Premium esilinastuvat filmi “Lõvi”, mis sel aastal nomineeriti kuuele Oscarile ja neljale Kuldgloobusele. Tema sõnul on tähtis olla lapsega avatud ja toetav, kuid kindlasti rääkida talle esimesel võimalusel lapsendamisest.

Sigrid Petoffer on töötanud SOS Lastekülas asendusemana, olnud üheksa aastat Haiba lastekodu juhataja ning seejärel juhtinud sama pikalt lapsendamiskeskust MTÜ Oma Pere. Täna on ta mentor ja lapsendajate koolitaja. Sigridi enda peres elab lapsendatud laps ning lisaks on ta pikka aega olnud tugiisikuks noorele, kelle ema on hooldekodus.“Kuigi saan ennast pidada selles valdkonnas ka spetsialistiks, siis ikkagi on veel tuhat asja, mida ma ei tea ega pole ka kogenud,” rääkis Sigrid Petoffer.

“Näiteks kasvõi sedagi, mida tunneb bioloogiline ema, kui temalt laps võetakse, olles ise ülepeakaela oma murede sisse uppunud. Kord rääkis sünnitushaigla töötaja, kuidas ta käis laps süles tema emaga hüvasti jätmas, kuna ema otsustas, et tal pole jaksu last ise kasvatada. Pole kodu ega tööd ega lähedasi. See oli väga valus…”

Kas Teile meenub ka Eestis toimunud lapse ja bioloogiliste vanemate taaskohtumisi nagu emotsionaalselt kujutati filmis “Lõvi”? Mis selliseid kohtumisi tavaliselt iseloomustab?

Kindlasti on Eestis toimunud sama emotsionaalseid lapse ja bioloogiliste vanemate taaskohtumisi kui filmis „Lõvi“. Mõned inimesed on kirjeldanud seda nõnda, et nad armastavad oma vanemaid, kes neid on kasvatanud, aga bioloogiliste vanematega kohtumisel tunnevad nad seletamatut lähedust ja õnnetunnet. Juhin tähelepanu asjaolule, et taaskohtumised ja vanematest või lastest teadasaamine pole ainult lapsendamise puhul teemaks. Seda juhtub ka peredes, kus lapsendamist pole toimunud. On inimesi, kes oma lastele ei räägi, kes on lapse tegelik isa ja uuesti abielludes kasvatab mees last nagu oma last. On neid, kes pole mehele kunagi öelnud, et ta ootab last ja kaob lapse isa elust. Vahel tulevad need lood päevavalgele. Reeglina kirjeldavad inimesed, kes oma vanematest või lastest teada saavad, et nad justkui tundsid, et midagi on valesti.

Taaskohtumine võib olla veelgi emotsionaalsem kui filmis. Näiteks siis kui vanemad pole enam elus. Siis pole ka kellegi käest enam midagi küsida. Või vanem on narkomaan või alkohoolik – ka siis pole vastas inimest, kellega kõigest rääkida. Õnneks leitakse üles oma õed-vennad, kellega taaskohtumine on sama emotsionaalne kui vanematega. Rohkem teangi Eestist neid lugusid, kus leitakse üles õed-vennad ja jäädakse omavahel suhtlema kogu eluks.

Filmis “Lõvi” hakkab Austraaliasse lapsendatud peategelane Saroo oma vanemaid otsima alles täisealiseks saades. Kui levinud see on Teie praktika kohaselt, et lapsendatud lapsed hakkavad varem või hiljem oma päris vanemaid otsima?

Lood on erinevad. Ühed siis sellised, kus laps on kasvanud teadmisega, et ta on lapsendatud ja tema sünnivanemad on kusagil olemas. Tihti aitavad lapsendajad lapsel ka vanemaid otsida. Lapse õhin ja ootusärevus võib siinkohal jääda üürikeseks, sest on vanemaid, kes on loonud omale uue elu ja ei soovi oma lapsega enam kunagi kohtuda. Laps kogeb taas kaotust ja peab toime tulema leinaga. See võib olla kirjeldamatult raske olukord.

Teised on sellised, kus lapsendajad on otsustanud, et nad mitte kunagi ei räägi sellest oma lapsele või siis lükkavad lapsele rääkimist pidevalt edasi, kuni nad enam ei julge seda teha. Veel aastaid tagasi oli üsna lihtne seda varjata. Näiteks koliti teise linna või lavastati oskuslikult rasedus. Täna on inimesed oluliselt teadlikumad ja varjata lapsendamist on peaaegu võimatu. Ja kui laps ise avastab lapsena või täiskasvanuna, et ta on lapsendatud, siis võib pettumus olla väga suur.

Tegelikult tahavad kõik lapsed teada oma lugu. Haruharva, kui laps ise ütleb, et ta ei taha oma vanematest mitte midagi teada. Kuigi päritolupere on teemaks tihti, siis oma vanemaid hakatakse otsima reeglina kas vahetult enne täisealiseks saamist või siis juba täisealisena. Selleks võib olla mitu põhjust. Näiteks ei soovi laps oma vanematele (kes teda on kasvatanud) haiget teha või siis lapsendajad on öelnud, et kui saad täisealiseks, siis on sul õigus ise oma vanemad üles otsida. Ja nagu ma juba varem mainisin, siis osad lapsed ei tea lapsendamise kohta ja avastavad selle alles peale vanemate surma.

Kas parem on anda varajases nooruses uude perre antud lapsele ise teada, et ta on lapsendatud või pigem mitte?

Lapsele saab ja peab hakkama lapsendamisest rääkima juba varakult ehk esimesel võimalusel. Selleks saab kasutada fotoalbumit või talle saab rääkida tema perekonda tulemise lugu. Kui eelkooliealise lapsega lapsendamisest avatult rääkida, hakkab ta mõistma, et ta on sündinud kellegi teise naise kõhus. Ta kuuleb ja teab juba seda sõnavara. Hakkab sellega harjuma. Kooliikka jõudes läbivad lapsed mitmeid kognitiivseid muutusi ja nad hakkavad paremini aru saama põhjuse ja tagajärje seoseid. Nad hakkavad mõistma, et nende vanemad oleksid saanud ikkagi midagi teha, et vältida tema äraandmist. Igal juhul lapsed tunnevad ennast hüljatuna. Ka siis, kui bioloogilised vanemad ei võidelnud lapse eest seetõttu, et lapsel on kusagil parem.

Nooremas eas lapsed mõistavad, et pere on see, kus ta hetkel kasvab. Kasvades hakkab ta mõistma, mida tähendavad ülejäänud peresidemed. Meenutagem kasvõi oma lapsepõlve, kus ühel hetkel hakkasid taipama, mida tähendab näiteks tädi või onu. Teismeeas hakkavad lapsendatud nagu kõik noored oma kohta leidma selles maailmas – enda leidmise teel peavad lapsendatud leidma oma koha kahe päritolu vahel. Täiskasvanuikka jõudes hakkab noor juba mõistma, mida lapsendamine tegelikult tähendab ja neil tekib uudishimu. Erinevas eas mõistavad lapsed lapsendamist erineval moel. Nad võivad tunda hirmu taas saada hüljatud, nad võivad olla uudishimulikud, nad võivad tunda igatsust – tähtis on olla lapsega avatud ja toetav.

Siinkohal soovitan kõigil, kes pole veel lapsele lapsendamisest rääkinud, seda teha esimesel võimalusel. Lapsel on õigus teada oma lugu – see aitab tal endast paremini aru saada.

Tõsielulisel raamatul põhinevale draamale “Lõvi” (“Lion”) saab kaasa elada juba pühapäeval, 8. oktoobril kell 20 filmikanalil TV1000 Premium, mida näeb teleoperaator Viasati teemakanalite pakettide vahendusel või suuremate kaablioperaatorite kaudu.