Noor: suureks kasvamine on üks kannatuste jada! Oleme ju nagu täiskasvanud inimesed, ka meil on vaja vahel lõbutseda

Kuidas peaks üks noor koolis õppiv tütarlaps tänapäeva kiire eluga hakkama saama? Maailm on muutunud kohutavalt kiireks masinaks, mis oma jada pausideta aina edasi ketrab. Päevad tulevad ja lähevad, koosnevad ainult ühest kohast teise jooksmisest ning kõige selle keskel peaks meil olema aega veel endaga tegeleda ehk “vabalt võtta”?

Hommikul kella seitsmest kooli, sealt jooksed koju õppima ja võib-olla jõuad pool tundi varem trenni, et rahus riideid vahetada ning soojendusega alustada. Ühiskonnas on normaalne, et inimestel on kogu aeg midagi teha — oleme maksimaalselt produktiivsed, see on kõigile kasulikum. Kõigile peale meie enda. Unustame ära, et vajame puhkust ning planeerime oma kalendri 24/7 täis. Need tegevused, mis meile kohustuslikud on, ei tee seda just lihtsamaks.

Mingi hetk on vaja 8-tunnisest koolipäevast taastuda ja see ei tähenda kodus õppimist. Oleme ju nagu täiskasvanud inimesed, ka meil on vaja vahel lõbutseda! Pidudel käimine ja erinevad olengud on aga tavaliselt seotud mingi valvelolekuga, et midagi vanemate poolt lubamatut korda ei saadaks. Jällegi ei saa ennast täielikult välja lülitada. Oleme mingisuguses rutiinis kinni, kõik mis me tahame, on midagi erinevat teha. Selle kõige juures unustame puhkuse muidugi täielikult ära. Isegi kui meil oleks võimalik puhata, me ei tee seda, jookseme pidudele või sõpradega välja. See on ju mõneti arusaadav, kas pole?

Mida vanemaks me saame, seda rohkem on kohustusi ja otsuseid, mida langetada. Peame ise oma eluga hakkama saama. See on aga väga raske. Järsku peaksime suutma ennast kaheksa osa asemel kümneks osaks jagada, et igale poole jõuda, kuhu vaja on. Naiivselt tormame pea ees sisse, kui taipame, et see on oodatust palju keerulisem, on juba hilja ja oleme endale järjekordse jama kaela tõmmanud. Suureks kasvamine on üks kannatuste jada, mida selles olukorras üldse tegema peaks?