ARVUSTUS | Valemipõhine draama "Tom of Finland" võinuks olla teravam
Parima võõrkeelse filmi Oscari kandidatuuri poole püüdlev "Tom of Finland" on Soome biograafiline draama Touko Valio Laaksoneni ehk Tom of Finlandi ehk homoerootilise kunsti viljelejast, kelle tööd mõjutasid 20. sajandi lõpu geikultuuri. Film kujutab Laaksoneni elu pärast Talvesõda, võitlust seksuaalse vabaduse nimel, suhteid meestega ja kuulsuse tippu jõudmist narratiivselt väga valemipõhiselt ja üllatustevabalt, kuid näitlejatööd ja režii on see, mis paneb filmi tõeliselt särama.
Kummaline, et niivõrd olulisest kujust pole varem ühtegi mängufilmi tehtud. 1991. aastal valmis küll kõrgelt hinnatud Soome dokumentaalfilm "Daddy and the Muscle Academy: The Life and Art of Tom of Finland", aga 1991. aastal meie hulgast lahkunud Laaksoneni elu kujunes filmiks alles 2017. aastal ja seda veel väga õige juhtimise all.
Nimelt on filmi režissöör Soome üks edukamaid lavastajaid Dome Karukoski, kes sai pärast "Tom of Finlandi" võimaluse astuda esimesi samme ka Hollywoodis. Tema järgmine projekt on veel ametliku linastusajata "Sõrmuste isanda" ja "Kääbiku" autori J. R. R. Tolkieni eluloofilm, kus mängib peaosa hiljuti J. D. Salingeri kehastanud Nicholas Hoult.
Karukoski varasematest töödest on minule tuttav üksnes 2010. aasta "Polaarjoone sangarid" ("Napapiirin sankarit"), mille suurepärane põhjamaine huumor ja situatsioonikomöödia on jõudnud ka "Tom of Finlandi". Olgugi, et viimane on palju tõsisem ja dramaatilisem, aga Karukoski oskab nii iseenda üle naerda kui ka leida helgust sealt, kus seda paljud ei näe.
"Tom of Finland" on tõesti klassikaline film: me näeme Laaksoneni elu kujundanud kogemusi Talvesõjas ning hiljem oma koha leidmist ühiskonnas, mis oli valmis hävitama ka vägivaldsel viisil kõik märgid homoseksuaalsusest ja geikultuurist. Laaksoneni see ei heidutanud ning hakkas looma homoerootilist kunsti ning neid salamisi ka levitama, et kuulutada neile, kes end ühiskonnas hüljatuna tundsid, et nad pole sugugi üksi.
Lõpuks jõudis Laaksoneni kunst ka Ameerikasse, kus see hakkas elama omaenda elu, läbides seejuures mitmeid tõusu ja langusi AIDSi esmase leviku ajal 1980ndate USA-s, Soome julgeoleku töötajate aine agressiivsemaks kujunenud läbiotsimiste käigus ja ühiskonna üldise hoiaku muutumise ajal.
Tundub, et Karukoski võttis vähemalt stilistiliselt eeskuju näiteks Tom Fordi ülimalt väljapeetud stiiliga draamast "Üksik mees" ("A Single Man"). Isegi Hildur Guðnadóttir ja Lasse Enerseni loodud muusika tuletas meelde Abel Korzeniowski hingepugevaid viise. Ja just südamliku ja liigutava käsitluse abil astub "Tom of Finland" tavapärase biograafilise loo raamistikust mitmel korra ajutiselt palju kõrgemale pjedestaalile. Kui muus osas on film üsna tavapärane, siis Laaksoneni kehastava Pekka Strangi oskus panna vaataja tema kingadesse ja näidata läbi oma silmade maailma, kus enda väljendamine võis viia raviasutusse luku taha.
Operaator Lasse Frank Johannesseni, kes võtab üles ka Tolkieni filmi, näitab sõda nii nagu enamus sõjafilmid - halli, räpase ja raketiplahvatuste valgusest üle ujutatuna, aga kaadrid hakkavad särama just Laaksoneni elu, kimbatusi ja kahtlusi kujutades. Kaadrisse piiluv päikesevalgus joonistab siluetid tihtipeale välja samamoodi nagu Tom kujutas mehi oma joonistustes. Mõnes mõttes oleks saanud Tomi kunstist inspireerituna mängida veel visuaalse stiiliga, kuid selles osas jääb film siiski vaoshoituks.
"Tom of Finland" jätab mitmed elemendid Laaksoneni elust välja, nagu näiteks tema liitmine kunstimaailma suurkujudega ning saab läbi hetkel, mil mees kardab, et teda hakatakse AIDSi levikus süüdistama.
Siiski õnneliku noodiga lõppev film näitab, miks on Laaksonen nii kunsti kui isiku poolest omandanud tähtsa koha ajaloos, kuid teeb seda unustatava ja ülekasutatud loolise struktuuri najal, mida on küll ilus vaadata, aga mitte huvitav kogeda.
