12 aastat Veronika Dari surmast. Esimesena sündmuskohal olnud ajakirjanik: mõned asjad jäävad mällu igaveseks
Juhuslik mahajäämine oma tavapärasest kooliviivast bussist viis õnnetult kokku koolitüdruk Veronika Dari ja Tiit Ottise. Erinevad inimesed, kes Veronika surma uurimisega seotud olid, on rääkinud, et see juhtum jääb neid eluks ajaks saatma.
Päeval, mil Veronika arstide poolt ravimatuks tunnistati, oli terve tüdruku klass haiglas. Veronika neerud ja silmad läksid siirdamisele. Traagiline õnnetus kinkis neljale inimesele elu.
Esimese ajakirjanikuna oli sündmuskohal toona Õhtulehe ridades töötanud Kadri Paas, kes meenutab toonaseid sündmusi.
"Mina jõudsin sinna kell 7.44, ma vaatasin kella ja vist helistasin Urmo Soonvaldile (Soonvald oli toona Õhtulehe uudistetoimetuse juht, toim), et Kreutzwaldi tänaval oli tulistamine ja saada fotograaf," räägib Paas intervjuus Publikule. Päeva lõpuks oli siiski selge, et tappa taheti Tiit Ottist, kes kõrvalasuvas majas elas ja igal hommikul jala Rahandusministeeriumisse tööle jalutas.
Pärast tulistamist oli Paasi sõnul ümbruskond vaikne, liiklust vähe. "Oli ju sügis, sama värviline nagu praegu. Mõned asjad jäävad niimoodi mällu, samas enamust ei mäleta kunagi," sõnab Paas.
Kuidas aga niivõrd lähedalt surmaga kokku puutumine ajakirjanikku mõjutab? "Ajakirjanik on kahtlemata professionaal, aga erinevalt pääste- või kiirabitöötajast või arstist, ei saa ajakirjanik kunagi psühholoogilist abi. See lõppes nii, et 2008. aastal läksin ma Õhtulehest ise ära, sest ma ei tahtnud enam igapäevaselt surmaga kokku puutuda," jätkab Paas.
Kadri Paas kajastas ka 2006. aasta talvel Arukülas tapetud Elvira juhtumit, kes langes oma lapsepõlvesõbra jõhkra pussitamise ohvriks õhtusel tunnil, mil tuli linnast koju.
2013. aastal taotles Veronika Dari tapja ennetähtaegset vabanemist. Ehkki prokuratuur ja vangla olid selle poolt, siis kohus selleks luba ei andnud.
